kolisin

märts 9, 2006

Niih, tegin ära. Kolisin wordpressi. Siin saab asju oma takti mööda näppida.

Egas midagi, üritan nüüd asjad enda moodi korda saada.

Edu mulle

kodukad uuenevad

märts 8, 2006

Rõhu kodukas uuenes.

minge uurige:


www.v2rsker6hk.ee

gänksta-ängsta

märts 7, 2006

Minge vaadake:

http://www.devilducky.com/media/42822/

Viha, mulle meeldib!

päev pärast päeva

märts 7, 2006

SISU: … peale pimedust saabub ju alati koit. Vähemasti romantilises kirjanduses kindlasti kohe!

Klassikaliste teoste kohustuslik osa, isegi Beethoveni 5ndas on kõige pealt must masendus, segadus ja äng. Kõigile tuntud osas päikest ei ole ega tulegi (va viimases ‘neljandas’ osas), saabub hoopis selgus, leppimine olukorraga. Kuid tüüpiliselt on nii muusikas kui ka filmides/raamatutes peale sügavat langust alati tõus. Nüüd mõelge ennast aastasse 1939 ja te vaatate filmi “Tuulest viidud”. Seal seisab Vivian Leigh oma armastatud Tara’ juures. Kõik paistab hävinud olevat, kõik on muutunud, tulevik on suur teadmatus. Aga siis saabub koit, päike tõuseb ja koos sellega uus lootus ja ta tunneb ning leiab endas jõudu edasi minna ja hakkama saada.

Nii võib kirjeldada minu sünnipäevajärgset päeva. Kui Sünnipäevadel alati üksinda ringi käin ja nukrutsen nutumaik suus, siis 3ndal tabas mind ilmutus – ok mitte päris, aga siiski. Istusin Wildes ja tellisin nende ebamääraselt keskmist Lattet ja ütlesin kaks korda, et ilma suhkruta. Toodigi ilma suhkrupakikesteta, kuid seda ime möga olid nad ikkagi sinna peale saputanud. vandusin mõttes ja kuulasin pleierit edasi ning lugesin raamatut. Järsku kargas mulle pähe, et telliks veini. Tellisin punase majaveini! Halb oli, tellisin valge, veel halvem oli! Tellisin siis ühe üudeli valget bordood. Vat see juba läks. Siis istusin omaette võtsin lonksu lonksu järel ja mõtlesin sõprade peale. Mõtlesin neist häid mõtteid ja lennutasin tooste ja häid soove nende poole teele. Kogu sünnipäevamasendus oli läinud.

Elik Chopin asendus Edit Piafi Hymne A L’amour’ga. Kõik – lihtne

Sellest teen traditsiooni.

mida veel vaja

märts 1, 2006

laual seisab nüüd 17” 700:1 300cd LCD ja temast korrus allpool laeb must iPod Nano.

Kas mees võib olla õnnelikum kui tal sellised mänguasjad tagataskus?

PS! sünnipäevad ongi ju materiaalsed!

päev täna 8h tagasi

märts 1, 2006

SISU: tassida, tassida, tassida

Esmaspäeval alustasin rõhu seniste tellijate/klientide arvete koostamist. Esmapilgul lihtsana tundunud töö venis algselt planeeritud 2h pealt 6 tunniseks maratoniks, mille käigus korrastasin rõhu üldmeilboksi, mis oli üsna ummistunud ja nägi lihtsalt kahtlaselt kole välja. Sealt pahna seest leidsin 2-3 kuud vanu tellimusi, millele ei olnud vastust saadetud. Siis süstematiseerisin klientide nimekirju ja kontrollisina adresse… Ja lõpuks! Need paganased arvenumbrid. Öösel sain nendega lõpuks maha, printisin (soomlased loevad: tulostin) välja, kontrollisin üle ja panin mapi vahele ning kotti, et hommikul need koos eksemplaridega teele panna.

Siis hakkasin meilikampaaniat ettevalmistama ning avastasin, et kõik distrod-listid e-posti loendid on kadunud… Hakkasin siis Thunderbirdi põhjal uut andmebaasi looma. Seda tegin ühtekokku 5h. Muudkui otsisin aadresse ja kopeerisin neid andmebaasi. jess, mõnus rutiinivaba tegevus. Tõsiselt! Näiteks avastasin ühe eesti keele õpetaja, kelle perekonnanimeks on Mõrd. Vaesekene. See oli küll vene kool, kuid siiski. vaesekene.

Kuna arveid oli palju ja toimetuses ümbrikud otsa, siis läksin ostsin 400 krooni eest 250 A4 ümbrikku. Mulle ei tahetud müüa. Miks, sest neil oli endal vähe. Loogiline ju, kui kaup otsakorral siis müük peatatakse. Tegelikult oli djeela selles, et letitagune TÄDI ei viitsinud uusi tooma minna, tahtis aga mind kuhugi eemeli-teab-kuhu neid ostma. Pisikene 10 sekundiline vaidlus, milles minu osaks oli näpuga tädi selja taha osundamine, kus paistis neid samu ümbrikke tuhandeid olema lõppes minu kasuks, kuigi sellele TÄDILE, ma vist enam ei meeldi – Raul praegu muigab kindlasti.

Siis järgmine teema. Postkontorist EKSi suundudes vanemuise mäest üles marssimine, käes 250 ümbrikku on uskumatult raske kolgata-teekond. Võhma võttis kategooriliselt siberisse. Toimetuses asusin siis arveid ja eksemplare ja aadresse kokku panema. See võttis ka ilmatuma aja ning selle käigus avastasin paar viga. Vabandust Riina, sinu eksemplar läheb alles homme teele, sest arvenumber oli kuskilt marsilt võetud vms!

Peale selle, et nüüd oli mul mitukümmend ümbrikku Rõhku vaja frankeerimisele (loe: mäest alla postkontorisse) tassida andis EKSi sekretär minu meherammu nähes – kuigi vaid minutid varem ei suutnud ma Värske Raamatu 300 eksemplari ühest ruumist teise tassida – mulle kaasa veelt erve posu kirju ning lisaks kõigele panime kokku ka Tartu raamatupoodide rõhu-vihiku tellimused. Ühesõnaga, ma ei ole just andekas ja sünnipärane asjade tassimises.

Positiivne oli see, et sain oma 17” LCD kuvari kätte Ordist. See kaalus kah oma paar kilo, mida mul jälle tassida tuli.

Negatiivne on see, et minu must iPod Nano täna cargosse ei jõudnud. Sain praktiliselt, et sõimata kui oma pakki sealt küsimas käisin. miskine TÄDI karjus kuskilt riiulite vahelt, et graafik ja graafik ja maafik ja RAUCH-RAUCH!

Ühesõnaga TÄDID, ma nii jälestan teid, TÄDID!

PS! Te, millal kirjutad?

ajalugu

Veebruar 28, 2006

Mäletan kuidas Saue kooli sildid hakkasid samuti NSVLi jaoks täbaratel aegadel muutuma.
Ülal olev silt rippus aastatel 89-91 Eesti Töörahva kommuuni nimeline Narva 2. Keskkool’i ukse juures

vanameeste ahistaja

Veebruar 22, 2006

SISU: vanamees ja peldik – osa 2

Täna hommikul seadsin sammud jälle tometusse ning kirjanduse maja suurest uksest sisenedes nägin, et vetsust väljus see pisike ja armas – kepiga – vanamees, kellele eile sülle (loe :näkku – siis on lõbusam) oleksin ilma püksata istunud (kui asjad oleks sinnani jõudnud).

Mind nähes pööras ta silmapilkselt ümber ja suundus tagasi vetsu ja keeras ukse lukku. Mul on nüüd siis igahommikune kullimäng kirjas, et kes ennem vetsus see puhas vms.

PS! soome keele oskajad. Ärge lugege sõnast ‘kullimäng’ midagi välja mida ma sinna ei kirjutanud. ma ei ropendanud!

ikkagi ju sõber

Veebruar 22, 2006

SISU: laiskvorstid määravad maailma, vähemalt teeme me seda mida ise naudime – magamist

Nii hea on omada sõbraga koodi. St. et ütled üht, mis tähendab teist ja ilma selgitusteta mõistetakse üksteist. Käime Rauliga utlibis bakandusega tegelema ja iga päev lubame kell 10 kohal olla. Iga hommik kui kell heliseb keerame teise külje ja laseme kenasti põõnates edasi

Rauli vastava postituse leiad siit

PS! etv24 uudis. Ühes loengus vaatasime pikalt filme balkanisõjast ning seal kus tehti kurja oli tema otseselt läbiviijaks. Suured ninad on suht nurka surutud, veel vaid karadjic ja mitmed väiksemad vaja mägedest üles leida.

einoh

Veebruar 21, 2006

SISU: lollid ja kirikud ja kaikad ja lihtsalt huumor

Täna avastasin IMP mailboxist PALJu kirju, mille dateering oli millalgi detsembri alguses ja mis kõik soovisid ajakirja tellida. terve hommiku vastasin neile ja nüüd olen ka vastuseid saanud. Ning mis ma avastasin… Toon teile ühe teksti näite enda meilist ning pakkuge, mis on valesti


>Numbrid saadan koos arvega kohe peale vastuse saamist
>
>
>
>Heale koostööle lootes,
>Ilmar Mihkelsuu
>VR müük

Mida teha, kui inimene ei oska omaenese nime kirjutada? Kasutada märki ‘X’, mis tuletab meelde, et just nägin raamatupoes sellist raamatut nagu Eesti peremärgid.

tualetid ja mina

Veebruar 21, 2006

SISU: ups, oih

Eile käisin Utlibis bakatööga tegelemas ning inimene on huvitav elajas, et kui häda käes siis jooksevad kõik ühte imelikku ja tavaliselt rõvedasse ruumi , kus siis küünitatakse poti kohal, mis on ei midagi muud kui lehter sinu, sinu väljaheidete ja solgitorustiku vahel.

Nüüd kaks juhtumit. Utlibi meeste tualett on selline normaalne koht, et seal ei ole putkades paberit saada. See-eest on eesruumis üks seinaga sama värvi plekist ‘katrin’ kus sees on tavaliselt kolm rulli. üks rull saab otsa kukub ülemine alla. Ei ole aga mina veel kunagi näinud, et sealt midagi alla poole kukuks. Alati küünitan seda sealt kätte saada. hea, et ma selline ökonoomse kehaehitusega olen, et mu käsi mahub igalepoole ja suudan igasuguste mobiili klahvistikega tegeleda, samas kus jõrmlased ja tibilased oma kämmalde ja küün-koledustega hätta jäävad.

Niisis, kuna kõik vähem või rohkem tsiviliseeru(i)misega kokku puutunud/puutuvad inimesed teavad, misasi on vets ja mida seal tehakse, siis asun lõpuks oma loo juurde. Kuigi ükskord sattusin ma Suudlevates Tudengites onaneeriva paksu mehe peale. istus poti otsas ja muudkui meelitas oma suguelundit, et see…

Olin utlibis järjekordselt ‘katrini’ kallal ja üritasin sealt paberit välja saada. Minu kämblad on ju kui pintsetid. Ei õnnestunud, lõpuks sain rullist kinni ja siis ma tirisin. Ei tulnud. Tirisin uuesti ja seekord elasin ovatoorselt kaasa. Ikka ei õnnestunud, siis kasutasin oma kehajõudu ja surusin seda asjandust. Tuli. Koos kolme kahhelkivi ja krohvipuru, tüüblite ja ‘katriniga’.

Kirjeldatud sündmus juhtus juba mõnda-aega tagasi. Kuid täna juhtus naaatukene teistsugune sündmus. Olin EKSis ja otoasin toimetuse koosoleku algust ning kuna need võtavad paar head tundi siis otsustasin käsi pesta ja ka ’seal ära käija ja ’seda’ teha. Marssisin rõõmsalt tualetti ja tõmbasin ust. Uks tuli lahti tavaliselt raskemini, kuid mul polnud mahti sellele tähelepanu pöörata, sest vaatasin kohe vetsu aknast välja ja tuvastasin, et väljas on pimenenud. Siis asusin käsi pesema ja seda tegevust sooritades tundsin, et vets haiseb kuidagi ebatavaliselt, sel hetkel keegi nuhatas ja siis ma pöörasin ning vaatasin poti poole ja sealt vaatas mulle üks imearmas ja imepisikene vanamees otsa. Olgu öeldud, et Kirjannduse maja tualetti suurus on u 1,5X1,5m. Loomulikult väljusin ma kohe, kuid ilmselt olin liiga traumeerivalt mõjunud, sest ka vanahärra lahkus 15 sekundi pärast. Nüüd mõtleme selle peale kui oleksin teise inimese vetsus olles sinna sisse marssinud ja talle sülle istunud või midagi muud kahtlemata ebameeldivat teha. Loodan, et vanahärra ei kannatanud depressiooni all, et keegi ei pane teda tähele…

PS! ajakirja nr3 tuli välja. Esitage tellimusi. raamatupoodidesse ilmub vast nädala jooksul vms

helbeid sõjast

Veebruar 18, 2006

SISU: loomulikult räägin aeg-ajalt sõjaväest

- Kompaniiülem (KÜ) seisab riviplatsil ja majandab. Mina olin tema läheduses ja majandasin oma asjadega. KU’l on käes ruupor, mis on konkreetselt maksimumi peale keeratud. See’maksimum’ tähendab seda, et kui hiir õrnalt sinna piiksutab, siis korrutatakse see umbes-täpselt miljoniga ja sellest piiksust paiskub 100m pealt mõni puu juurtega välja. Lisaks seisis KÜ ühe rühma kõrval, terve rühm on talle seljaga ja kuulab oma rühmaülema (RÜ) miskit monoloogi. Nüüd KÜ hoiab seda riistapuud oma rinnapeal nii et tal käed vabad oleksid. Kuid õnnetuseks tuleb tema juurde reamees-päevnik-virgats toimkonnast miskise teatega… Ja siis see päevnik-virgats laob oma kõva- ja selgehäälse ettekande otse ruuporisse.

Ma pole elusees näinud kuidas 200 poissi-meest niimoodi ehmataksid. See RÜ kes KÜ kõrval oma rühmaga majandas sai konkreetselt närvivapustuse ning rühmas lasi nii mõnigi püksi.

Vaatepilt oli igatahes võimas

- Inimesed nokivad nina. nad nokivad seda igal nurgal ja igal juhul, nii sobilikel kui mitte nii sobilikel. Üks reamees oli kutsutud ülemuse kabinetti, mingil teemal aru andma. Reamees marssis siis jalgu loivates kabineti ukse taha ja ennem koputamist hakkas nina nokkima. ja kohe väga põhjalikult nokkis. Just siis kui ta oma näpuotsaga aju sagaraid uuristas tegi ülemus kabinetiukse lahti ja jäi võpatades uksele seisma. Reamees vaatas talle suurte silmadega ja näpp ninas otsa. Mõne sekundi pärast hakkas reameehel aju uuesti funktsioneerima ning tati lirtsudes tõmbas ta näpu ninast välja ja andis au ning tegi oma tatise näpuga ettekande. Ülemuse nägu väljendas oi kui palju erinevaid asju.

Igatahes kõige nauditavam sõjaväes oligi juhtmega mängimine ja näha kuidas ise ja inimesed erinevates situatsioonides käituvad.

114013350688305528

Veebruar 16, 2006

SISU: järjekordselt kaks teemat

1) Kuningriik hobuse eest

Inimesed, keda ma tüütasin oma tänase kinnisideega teada saada kust on ülal toodud väljend pärit, ärge enam akrtke, ma ei tülita teid sel teemal no more. Ketrasin ja ketrasin seda oma peas kuni see hakkas väga-kohe-üli kangesti meenutama Shakespearet ja voilà: vaata siin tragöödiat Richard III’st

Vähemalt saab nüüd ilma selle mõtteta magama minna, st kui vaid und leiduks mulle.

2) Hinnavahe antikvariaatides

Üks Tallinna tuttav soovis hankida oma vennale sünnipäevaks Tsaar Saltaani – teate küll, seda va Puškini väljamõeldist – ning nii mina hea hing siis ratsutasin tartu antikvariaatide vahet. Imelik on vaadata kuidas täpselt sama väljaande hind võib varieeruda 100 eeku. Riia mäe, see alumisem antikvariaat igatahes ruulib. Seal on parem nii teenendus kui ka hind, ja kohvi sain kah. Igatahes lugesin Tsaari läbi ja nostalgitsesin ning sama tegin ka Boriss Godunoviga (ilma nostalgitsemata, sest see olla mu esimene kord seda näidendit lugeda).

hea päev, hea päev

helbed

Veebruar 16, 2006

SISU: mõningad helbed tänasest päevast ja minu peakoluseest

Helves Esimene-

Kas ajaloos on leidunud nii lolle inimesi, kelle suguvõsa on välja surnud seetõttu, et inimesed pole osanud paljuneda?

Helves Teine-

Kuidas nimetatakse Kalevipoega leedu keeles – Algirdas

Vot siis, seda genereerib mu pea kuulates ettekannet Leedu tänapäeva kirjandusest

kodus ja üksi

Veebruar 16, 2006

Üksinda kodus on lahe olla. Saab muidu teistele vastuvõetamatut muusikat nii kuulata, et ka kõlarid saavad end tõestada.

Täna kavas
Pagliacci ja Don Giovanni