SISU: ekspromt etüüd öösel kõrvaklappides ja pimedas toas istudes

Kuidas selgitada inimesele minu ja sõnatu muusika vahekorda. Miks peaks tüüpilise kultuuritaustaga inimene uskuma, et muusikas ei ole sõnad need mis mõtet peale meeleolu edasi annavad? Nende jaoks on muusika ‘ab libitum’ (originaalis küll esitaja vaba tõlgendus tempo ja meeleolu osas, kuid minumeelest vägagi tänapäeva üle kantav. Mõistame ja tajume ju me kõik muusikat erinevalt ning ühiseks nimetajaks võiks siinkohal pidada inimese enda empiirikat. Kuigi jah. sama palju on erinevat muusikat kuulates a priori määratud millist tundmust need helid meis esile toovad.

Minu sellisel mõtteraendusel on kaks algust. Üks onpaari nädala tagune avastus, kus peale kolimist otsustasin oma muusikakollektsiooni ka kuulama hakata, sest nädalad ennem kolimist hakkasin netist massiliselt erinevat muusikat tõmbama kartuses, et uues korteris jään nö isolatsiooni (silmas pean siinkohal siis vaimset isolatsiooni, kus esialgsel neti puudumise tagajärjel tekib olukord, et mu arvuti ja raamaturiiul ei sisalda midagi märkimisväärset või intrigeerivat).  Sedasi siis asju kuulates ja neisse süübides avastasin Raimo Kangro klaveripala ‘Saraband’ (Süidist Op. 1). Seda kuulates tekkis eriline deja vu kuuldu ja hinge vahel. Mingisugune teineteise mõistmine, midagi isiklikku.
Teine episood toimus mõni päev tagasi kus suure üllatusena avastasin, et kunagi ühele armastatud neiule kingitud Pärdi plaat (Fratres + cantos in memoriam Brittenile) ei leidnudki oma tolmust lõppu kuskil sahtli põhjas. See nagu iseeneslikult tõestas mulle, et mul on õigus. ma ei mõista sõnu aga ma mõistan muusikat. Kui nüüd keegi ütleb, et aga muusika ei jutusta mingisugust lugu, siis vaidlen vastu. Sõnad on fantaasia, kuid muusika on teekond. Oma mõtetes, soovides ja ka ihades rändamine on üks vägagi huvitav ettevõtmine.Natuke labastades, kuid siiski. See ei ole küll meditatsioon aga see siiski on meditatiivne. Vähemasti aitab see oma peas ja hinges selgusele jõuda (noh, mõnikord).

Lisaks. Kas romantilise muusika eelistamine on mingisuguse sisemise või hingelise nõrkuse tunnistajaks? Siin ongi minu jaoks kaks äärmust, ma kuulan tohutus ajalises kvantiteedis Sibeliuse Esimest sümfooniat ja -viiulikontserti vastukaaluks Šostakovitši keelpillikvartetile ja Ligeti ning Gorecki… ‘asjadele’.
Kui ma nüüd veel India citarist aru saaksin, ehk hakkaksin ka hippindust austama.

Muideks eelmise mõttelõnga tõi teieni jällegi sõbranna Mari, kes avastas india tantsu. Omakorda sellekaudu avastasin end mõttelt, et kuigi muusika on mulle sõdamelähedane, siis seda on ka ju tants, eriti veel kui mõelda millist vaimset rahuldust ma moderntantsu vaadates olen saanud. Kõlades naiivselt, kuid siiski. Peab ka tantsuga seonduvat uurima! <kes vihkab hüüumärke? Õige. Ilmar

Muusika mida kuulan aitab vältida sellist visualiseeritud pilti, kus istun keset tühja kõrbe suur küsimärk peakohal. Ilmne segadus.

midagi magusat tahaks
päriselt