mõt

Mari oli nii lahke ja tõi mulle Tallinnast selle kuu BBC Music magazine’ ning, mis mina sealt loen. Väga suur osa ajakirjast on seekord pühendatud Ameerika klassikalise muusika maastikule (inglise keeles oleks see vist ‘American classical music scene’). Täpsemalt minevikule ja olevikule ja lootust täis vaatega tulevikku kirjeldatakse IIms’ini jõudvast euroopast USAsse emigreerunud heliloojate (Stravinski, Schonberg, Britten …) tegevusest ning sellest, kuidas nende. st täpsemalt nende varjust ja tegevusest kasvas välja uus modernistide põlvkond. Aga olen nüüd natuke pikale venitanud. Artiklites tuuakse välja viimaste aastate langustrendi kontsertite ja loomingu osas, mis on nüüd lõpuks jälle kreenis positiivselt. leidsin väga huvitavaid ja intrigeerivaid kirjeldusi praegustest trendidest ning, mis mind kirjutama ajendas oli üks väide, et heliloojad loovad muusikat mida inimesed kuulata tahavad. Mõelge, meil tähendaks selline lause seda, et teatrid toodaksid vaid jante ja muusikale ning oleksid nö rahvateatrid ja OI see on halb (ilma irooniata). kuidas on võimalik, et raha ja kasumi survel võivad kaks kultuurimaastiku nii erineva iseloomuga olla, et ühes on spekter niivõrd laiem mahutades janti ja kvaliteeti ning teises mahub lavale ja eetrisse vaid just labasus? Igatahes soovitan teil lugeda Akadeemia teatri aasta erinumbrit (2006. aasta number 11) viidates seal ilmunud kirjutisele Luule Epnerilt (Luule Epner – Murrang teatriesteetikas ja Evald Hermaküla lk 2438-2449).

Natuke edasi liikudes peitub siin teatav konflikt. Minu hea tuttav ja kursavend Ragnar Siil kirjutas mõningane aeg tagasi loomemajandusest. Meil tähendaks isemajandav kultuur vististi seda, et kunstist pole haisugi. Lisaks veel kultuurieliidi vastavasisuline ja paraku põhjendatud kartus. Seal samas Akadeemia numbris kirjutab Toompere ka projektiteatri ja individuaalsetarengut võimaldava teatri erinevustest.

Huvitav, millal tuleb eliit selle peale, et peale Konrad Mäe loomingu omamist on klassi võrra prestiižikam hoopiski heliloojatelt loomingut tellida (‘to commission a piece’ kui keegi paremat tõlget oskab anda) ja sellega ajalukku end kirjutada?