Olen nüüd mõningale selgusele jõudnud. kanal Null jääb surnuks ja arvatavasti kolin terve käesoleva ajaveebi kõige täiega enda *.pri.ee domeeni alla.

Lisaks. Seoses Silver Meikari (vt www.meikar.ee) kampaanias tööle asumisega ei ole aga aega, et seda kõike praegu teha. Seniks suhelge minuga Skype (ilmar.mihkelsoo) või Gtalki kaud. Jälgige pressi kah

fin

olen praegu mõttel, et lõpetan aktiivse blogimise. Ei viitsi isegi enam seda eksistentsialistlikku jama lugeda. Kui päike tõuseb, siis ehk jätkan kunagi. kusagil mujal

õhtu

 SISU: Väike ülevaade tegemistest

Kui aus tohib olla ilma, et keegi seda nõmetsemiseks peaks? Loomulikult tuleb kasuks diplomaatia, kuid diplomaatia ainus eesmärk on jällegilihtsalt heade suhete hoidmine peale ‘aususe’. Loomulikult on siin mängus ka osapoolete ajalugu ja eelsoodumised ning lihtsalt viitsimine.

Eniveis tänaõhtusteks filmideks olid Murnau Faust ning Griffithi  The Birth of a Nation mida kunagi ka ETV ekraanilt nähtud. Mõlemad filmid tasuvad igatahes meelde järmist ning kunagi ülevaatamist- Tummfilmide juures on mind alati paelunud süžee nähtav lihtsakoelisus ja samassuur võimekus kuvandite vaatajale edasi kandmiseks. Selle tõttu on mulle alatiseks lemmikuks olnud Buster Keatoni The General, mis on naljakas ja kaasahaarav. Kuigi jah Keatoni puhul on rohkem tegemist kinoga, mida sai kunagi peetud heaks pühapäevasekspäevafilmiks soome kanalilt (Yle 1st vist). Ja kui nüüd mõelda, siis tegelikult tunnen sellisest päevast isegi puudust. See seostub lapsepõlve ja Saue Kütise tänava korteriga (ammu-ammu kadunud ajastu).

PS! Kui keegi viitsib, siis ehk kommenteerib mõnd endale silma jäänud tummfilmi? Või siis ka Film-Noir’. Kujutan ette et Agnele meeldib Bogart (või valetan?)? Joelile Sunset Blvd. Samas kujutan jällegi veel ette, et see kollektsioon prantsuse erootikafilmidest on vähemalt paarile mu tuttavaist tummfilmidega seotud elamuste tipuks.

SISU: ekspromt etüüd öösel kõrvaklappides ja pimedas toas istudes

Kuidas selgitada inimesele minu ja sõnatu muusika vahekorda. Miks peaks tüüpilise kultuuritaustaga inimene uskuma, et muusikas ei ole sõnad need mis mõtet peale meeleolu edasi annavad? Nende jaoks on muusika ‘ab libitum’ (originaalis küll esitaja vaba tõlgendus tempo ja meeleolu osas, kuid minumeelest vägagi tänapäeva üle kantav. Mõistame ja tajume ju me kõik muusikat erinevalt ning ühiseks nimetajaks võiks siinkohal pidada inimese enda empiirikat. Kuigi jah. sama palju on erinevat muusikat kuulates a priori määratud millist tundmust need helid meis esile toovad.

Minu sellisel mõtteraendusel on kaks algust. Üks onpaari nädala tagune avastus, kus peale kolimist otsustasin oma muusikakollektsiooni ka kuulama hakata, sest nädalad ennem kolimist hakkasin netist massiliselt erinevat muusikat tõmbama kartuses, et uues korteris jään nö isolatsiooni (silmas pean siinkohal siis vaimset isolatsiooni, kus esialgsel neti puudumise tagajärjel tekib olukord, et mu arvuti ja raamaturiiul ei sisalda midagi märkimisväärset või intrigeerivat).  Sedasi siis asju kuulates ja neisse süübides avastasin Raimo Kangro klaveripala ‘Saraband’ (Süidist Op. 1). Seda kuulates tekkis eriline deja vu kuuldu ja hinge vahel. Mingisugune teineteise mõistmine, midagi isiklikku.
Teine episood toimus mõni päev tagasi kus suure üllatusena avastasin, et kunagi ühele armastatud neiule kingitud Pärdi plaat (Fratres + cantos in memoriam Brittenile) ei leidnudki oma tolmust lõppu kuskil sahtli põhjas. See nagu iseeneslikult tõestas mulle, et mul on õigus. ma ei mõista sõnu aga ma mõistan muusikat. Kui nüüd keegi ütleb, et aga muusika ei jutusta mingisugust lugu, siis vaidlen vastu. Sõnad on fantaasia, kuid muusika on teekond. Oma mõtetes, soovides ja ka ihades rändamine on üks vägagi huvitav ettevõtmine.Natuke labastades, kuid siiski. See ei ole küll meditatsioon aga see siiski on meditatiivne. Vähemasti aitab see oma peas ja hinges selgusele jõuda (noh, mõnikord).

Lisaks. Kas romantilise muusika eelistamine on mingisuguse sisemise või hingelise nõrkuse tunnistajaks? Siin ongi minu jaoks kaks äärmust, ma kuulan tohutus ajalises kvantiteedis Sibeliuse Esimest sümfooniat ja -viiulikontserti vastukaaluks Šostakovitši keelpillikvartetile ja Ligeti ning Gorecki… ‘asjadele’.
Kui ma nüüd veel India citarist aru saaksin, ehk hakkaksin ka hippindust austama.

Muideks eelmise mõttelõnga tõi teieni jällegi sõbranna Mari, kes avastas india tantsu. Omakorda sellekaudu avastasin end mõttelt, et kuigi muusika on mulle sõdamelähedane, siis seda on ka ju tants, eriti veel kui mõelda millist vaimset rahuldust ma moderntantsu vaadates olen saanud. Kõlades naiivselt, kuid siiski. Peab ka tantsuga seonduvat uurima! <kes vihkab hüüumärke? Õige. Ilmar

Muusika mida kuulan aitab vältida sellist visualiseeritud pilti, kus istun keset tühja kõrbe suur küsimärk peakohal. Ilmne segadus.

midagi magusat tahaks
päriselt

Mälu peale esitan siin ühe geniaalse luuletuse, mida Pierre’s Vikerkaart lehitsedes tabasin

1944   1945
sõda   sõda
sõda   sõda
sõda   sõda
sõda   sõda
sõda   mai
sõda
Sõda
sõda
Sõda
sõda
Sõda
sõda

slb

Homme toimub eha tn 33 soolaleib, kes loevad ja mu numbrit teavad, lugege end kutsutuks. Alguspunktiks ametlikult 19, ise jõuan sinna peale Keemiaringi tasuta kino nii peale kaheksat.

mõt

Mari oli nii lahke ja tõi mulle Tallinnast selle kuu BBC Music magazine’ ning, mis mina sealt loen. Väga suur osa ajakirjast on seekord pühendatud Ameerika klassikalise muusika maastikule (inglise keeles oleks see vist ‘American classical music scene’). Täpsemalt minevikule ja olevikule ja lootust täis vaatega tulevikku kirjeldatakse IIms’ini jõudvast euroopast USAsse emigreerunud heliloojate (Stravinski, Schonberg, Britten …) tegevusest ning sellest, kuidas nende. st täpsemalt nende varjust ja tegevusest kasvas välja uus modernistide põlvkond. Aga olen nüüd natuke pikale venitanud. Artiklites tuuakse välja viimaste aastate langustrendi kontsertite ja loomingu osas, mis on nüüd lõpuks jälle kreenis positiivselt. leidsin väga huvitavaid ja intrigeerivaid kirjeldusi praegustest trendidest ning, mis mind kirjutama ajendas oli üks väide, et heliloojad loovad muusikat mida inimesed kuulata tahavad. Mõelge, meil tähendaks selline lause seda, et teatrid toodaksid vaid jante ja muusikale ning oleksid nö rahvateatrid ja OI see on halb (ilma irooniata). kuidas on võimalik, et raha ja kasumi survel võivad kaks kultuurimaastiku nii erineva iseloomuga olla, et ühes on spekter niivõrd laiem mahutades janti ja kvaliteeti ning teises mahub lavale ja eetrisse vaid just labasus? Igatahes soovitan teil lugeda Akadeemia teatri aasta erinumbrit (2006. aasta number 11) viidates seal ilmunud kirjutisele Luule Epnerilt (Luule Epner – Murrang teatriesteetikas ja Evald Hermaküla lk 2438-2449).

Natuke edasi liikudes peitub siin teatav konflikt. Minu hea tuttav ja kursavend Ragnar Siil kirjutas mõningane aeg tagasi loomemajandusest. Meil tähendaks isemajandav kultuur vististi seda, et kunstist pole haisugi. Lisaks veel kultuurieliidi vastavasisuline ja paraku põhjendatud kartus. Seal samas Akadeemia numbris kirjutab Toompere ka projektiteatri ja individuaalsetarengut võimaldava teatri erinevustest.

Huvitav, millal tuleb eliit selle peale, et peale Konrad Mäe loomingu omamist on klassi võrra prestiižikam hoopiski heliloojatelt loomingut tellida (‘to commission a piece’ kui keegi paremat tõlget oskab anda) ja sellega ajalukku end kirjutada?

Kuidas tehakse netis järelehüüdeid

laupäevane rongisõit

SISU: rongiga ei ole kunagi igav

Laupäeval oli vaja korraks Tallinnasse põrutada. Istutasin end hommikul kella 8:06 väljuva rongi peale. Esimese asjana ütles konduktor, et Tamsalus toimub ümber istumine bussidele ja rong väljub uuesti Tapalt. Ja muideks, kui tartus oli hommikul nö meeldivalt jahe, siis Tamsalus seda enam valetamata väita ei saanud. hanged olid 2/3 kõrgemad ja kohevamad ning temperatuurid vaatamata päikesepaistele samuti võrreldamatult talvelikumad kui koduses Tartus.

Bussid olid Tapa Autobussijaamast vms asutusest, millega sõjaväe ajast üpris tuttavaks olin saanud. Nö ‘omad poisid’. Aga sellegipoolest nautisin võimalust heita pilk sellele linnale, mis oli mulle ,küll vaheaegadega, koduks üle kümne kuu. Meenutasin vaikselt omaette ka esimest lund sõjaväes. oi kuidas ma oktoobri lõppedes külma tulekut kartsin. Kujutasin ette end kuskil metsas hanges lamades külmetamas. Kuid polnud see nii hull miskit. vastupidi, kui lumi oktoobri keskel järjekordse metsalaagri esimesel õghtul vapralt sadama hakkas kujunes see hoopis üheks mu parimaks päevaks. helistasin Agnelegi ja jagasin oma rõõmu.

Eniveis

Jõudnud lõpuks Tallinna olin Saue rongist maha jäänud ja pidin 40 minutit järgmist ootama. Seekord ma mulle Balti Jaamas antud ajaveetmise võimalust väga ei nautinud… Aga üle ma selle siiski elasin. Astusin järgmisse rongi ning üllatus-üllatus. pääskülas tabas mu kõrv nõukogude ajast nii tuttavat lausekatket ÜMBERISTUMINE…

veetsin oma aja Sauel ära ja asusin tagasi teele. Elektrirongis seiklusteta ning Tartu kiirrongi istudes teatas juht, et seoses nende kurikuulsate vagunite rajale tõstmisega rong Tapalt edasi ei sõida. Tapalt tartusse viiakse meid bussiga. Puht juhuslikult istusid minu ette Reet ja Ursula ning vähemalt oli nendega seigelda vägagi lõbus. Sellised totakad sahmerdajad.

Aga tähelepanekuid kaaskodanike suhtes, küll suudetakse ikka iga asja pärast närvi minna.Inimesed jälgige uudiseid ja liitke 2+2=4, siis saate ehk isegi aru mis ümberringi toimub…

PS! Eile esitasin avalduse Reformierakonda astumiseks, kuid see ei tähenda et käesolev blogi poliitilisemaks muutuks. Mul on enda veendumused ja seisukohad juba aastaid välja kujundatud ning sõbrad/tuttavad on nendega kursis. Olen üks ‘kuradi liberaal’, kes väljas olles inimestega vajeldes jõuab alati selleni, et poliitikud on ausamad kui minuga vaidlusesse asunud sageli liiga tendentslikud inimesed, kes argumentiteda lihtsalt suud pruugivad ja seeläbi enda pseudointelligentsi kergitavad. Urr!

programmid

Olen asjalik edasi ja annan siia viite etv24s avaldatud kõikide erakondade valimisplatvormidele. Enda eelistused jätan siin hetkel kajastamata.

Erakondade valimisprogrammid

Kunagi aegu tagasi viitas Peeter Marvet oma ajaveebis Keeleseaduse muutmise seaduse kohta, kus Isamaa ja RP on teinud ettepaneku selliseks lisanduseks:

Ӥ 181. Veebilehtede avalehe keel

Riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse asutuste, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi büroode, vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste asutuste ning muude asutuste, äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste veebilehtede avalehed peavad olema eestikeelsed.”

Praegu paistab, et asi jööb kolmandal lugemisel toetuseta. Õnneks! Sest selline paragrah on täiesti mõtetu ning ilma sisulise vajaduseta. Täpsemalt on tegemist isegi rohkem kahju tegeva kui eesti keelt säästva ettepanekuga. Nimelt määrab turg ja sihtgrupp lehekülje keelsuse pluss osad brauserid saavad vastavalt sinu OSi keelele ise määrata keele, milles lehekülge näidatakse. Pealegi on lõbusamaid ja vähem reguleerivaid meetodeid, kuidas keelt säilitada ja arendada, mis on sisulisest küljest edumeelsemad, kuid nendest natuke hiljem…

RK2007

SISU: Valimised ja valimised. Neli kuud veel ja tempo aina kasvab. 

Olete tähele pannud, et kevadel on valimised. 2 päeva peale minu sünnipäeva.

Nagu ka eelmistel, kohalikel valimistel, kavatsen ka seekord oma hääle elektrooniliselt anda, kuid sõbrad, tuttavad… see ei tähenda mingil juhul seda, et ma teile pinda ei käiks. Ma kordan alati ja jätkan samas rütmis, kui te väidate, et te vihkate poliitikat ja ‘põhimõtte’ pärast valimas ei käi, siis ma ütlen teile… minge ja laske urni täitmata sedel. Uskuge mind, selline teguviis, kui ületab mingisuguse tähelepanuväärse massi on palju sõnakam ning ei tekita probleeme ja vastastikku solvumist. Kui ikka valimisosalus on kenasti üle 60% ja neist 10-15% on rikutud, kehtetud jm mitte hääli andvaid sedeleid, siis see on ju palju kõnekam kui lihtsalt kodus torisemine.

PS! Need kes Tartusse sisse kirjutatud ei ole, ärge muretsege, ka teile käin närvidele… eelvalimistel.

Niikauaks aga vahtige reformi reklaami