eel

SISU: 15 mai lõppvaatus

 

Niisis, eelkaitsmisest sain edukalt läbi. Ukse taga oli vahepeal närv sellises staatuses, et inimestel hakaksid juuksed välja langema. Ning millegipärast kui ma natukenegi närvis olen, siis hakkan nalja tegema. Selle asemel, et mingit kondikavagi välja mõelda, mida inimestele kaitsmisel rääkida. Raul siis rääkis mulle, et üle-eelmisel aastal lõpetanud kursavend jõu lõpukaitsmisel ukse taga jägermeistri ära ning siis mõõk suust väljas ütles: "enam ei karda midagi!". Kuskilt kuulsin, et üks õppejõud avaldas arvamust, et väike vine kaitsmisel on isegi soovitatav…

Mine võta kinni, igatahes mind päästis mu oponent, kes on siis nüüd esimene inimene, kes mõistab, et mida kuradit ma täüpselt uurin. Avaldas arvamust, et hea potentsiaaliga uudne ning intrigeeriv töö tuleb…

Eksnäis 

aga äkki?

Kokku registreeriti kriminaalmenetluse registris I kvartalis üle 11 500 kuriteo, mis on võrreldes 2005.aasta I kvartaliga ligi 1700 kuriteo võrra väiksem, teatas ministeeriumi pressitalitus. 

Kui suur on võimalus, et antud langus  tuleneb hoopis sellest, et politsei ei sõida resursside puudusel kohale ja inimene ei tee ka ise avaldust, seega jääb 'vahejuhtum' registreerimata ja ei kajastu statistikas?

 Artikkel

Lisaks:

Mind on reformierakond oma tulumaksualandustega ettevaatlikuks teinud. Kas jätkuvad maksualandused tähendavad tegelikkuses seda, et inimese omavastutus näiteks tervishoius ja hariduses kasvab. On üleval olnud täielikult tasulise kõrghariduse võimalikkus Eestis ja ka muud asjad. Kas meile unustatakse midagi rääkimast?

Samas näitavad nende majanduspoliitika põhiteesid ka Suure riigi vähendamist, mis peaks jällegi hea olema, sest siis pean ma ise igasugu TÄDIDEGA vähem kokkupuuteid omama.

Punkt 13 räägib, et tagatakse õiglane konkurents. Mul on küsimus. Kui võimalik on väikeettevõtetel läbi lüüa turutingimustes, kus ettevõtte poolt teenindatavas niššis on tegev ka mõni suurettevõte? Loomulikult on siin mängus meie alatine needus – turu väiksus – aga siiski, kunagi avastame end situatsioonis kus värskeid ideid ja innovaatikat suudavad pakkuda vaid välismaised ettevõtted ja siis on jälle kõigil vesi ahjus.

Ühesõnaga mul on väga kahju, et avaldatakse vaid põhiteesid, mitte arengukava. Nii ei saa ma täielikult sotti mida teha tahetakse. Huvitav palju kohti loodetakse saada. Isiklikult ma ei usu, et väga palju tõuseks praegusest tulemusest. Äkki on meil seekordseks tõusjaks hoopis Rahvaliit. Oi neid pisikesi niiditõmbajaid…

naabrid

SISU: täna on soomepäev

Miks täna soome päev on? peamiselt kaks üksikut juhtumit – surfasin nende kaitseväe kodukal ning uurisin seal välja toodud varustust, eriti pioneeride osas ning siis otsisin arvustusi ühele pokkarile (paperback), mille apollost üles korjasin. Raamatuks Petri & Kyösti 'Legionalainen Peters: Suomalaisen palkkasoturin muistelmat '. Elik siis Legionäär Peters: Soome palgasõduri mälestused.

Raamat räägib siis ühe leegionis 28 aastat teeninud soomlase käekäigust. Teos on üsna selline enesekeskne ning ennast ja oma tegevust heaks kiitva alatooniga. Aga samas soome keel annab selliseks kirjelduseks väga head võimalused. Näiteks väljendid 'meikäläinen' ' suomipoika' 'suomalaista sisua ja osaamista' jpm. Neid siine raldi välja tuua on suhteliselt üle jõu ja tahte käiv tegevus. Samas, ega sõdurite mälestused olegi kunagi väga objektiivselt võetavad. Need annavad rohkem aimu inimestest ja keskkonnast. Näiteks Antti Tuuri Rukajärven aika on kohati samasugune. See viimane raamat on siis mahukas kogum talvesõja läbi teinud meeste ja naiste mälestustest. Kusjuures mälestused on esitatud segamini. Väga loetav.

Igatahes otsides Pietiläise raamatu kohta infot, leidsin sellise portaali nagu raamatu-arvustused.com ja seal on eelpool viidatud raamatu kohta kaks kriitilist ja isegi valetamises süüdistavat arvamust (vt siin).  Ja ma nõustun nende mõlemaga. Olles uurinud suhteliselt põhjalikult  prantslaste tegevust aafrikas ning Sarajevos hakkas mullegi midagi häirivat silma. Jutt elab tal oma elu, kuid sellegipoolest olen tänulik, et Apollo on otsustanud soomlaste kirjandust importida.

Järgmine kuu soetan ühe järjekordse talvesõja teemalise raamatu. Ma ei mäleta ei autorit ega pealkirja, kuid mäletan, et oli õhuke, PB* formaadis, sinine ja tegemist oli snaipri mälestustega. Soome snaiprid ja talvesõda (ja jatkosota) oli sõjaväes eraldi arutluse all, kui meie soomes õppinud leitnandid selgitasid soome kaitse põhimõtteid. 

Teatavasti on snaipril väga suur ja laastav psühholoogiline effekt. vastane, kes tapab ja keda ei ole näha… paranoia. Nii soomlased siis ühe, minuni jõudnud, tegevuskava järgi valisid välja edeneva vaenlase rühma ning hakkasid kokku lepitult alati näiteks kolmandat meest maha laskma, mis loomulikult viis moraali vastasel rentslisse. Mul on kodus Leskise ja Juutilaise  raamat Talvesõjast , kuid pole veel väga pikalt lugenud. Kunagi jäi pooleli, ehk seal leidub mu kirjapandule kinnitust. Igatahes venelaste jalaväerühma juhul on alati isiklik snaiper kaasas. Üks kapten (nüüdne major) Lillenurm selgitas meile Meegomäel, et see olla ülema vahend lahingukäigu mõjutamiseks. Fantast.

Olgu, kell on järjekordselt 24 ja ma suundun toimetusest kodu poole 

*Paperback 

lauantai

SISU: laupäevad ei ole lemmikud

Edasi tuleb üks seosusetu ja sisemise distsipliinita kirjutis, mida võiks kirjeldada kui tekst-amööbi, aga ma tean, et 25% teist on sellega niigi harjunud, niisis…

Magasin täna mõnusalt, kella 17ni magasin. Ärkasin, käisime poes ja vaatasime BBC uut sarja The Street (2. osa) ning kuna eile kella 16 paiku käisin utlibis paari raamatut laenutamas, kuid eile neile järele minna ei jõudnud siis hakkasin kell 19 täna (laup) sinna poole marssima.

Olgu öeldud, et meil selline heatahtlik raamatukogu,e t L ja P ollakse lahti kella 17ni ning homme raamatuid ei laenutata ning avariiulil seda kaa ei leidu, et saaks automaatlaenutust kasutada.

maailm on nii ebaaus. Ma tean, peaks päevakava tervislikumaks saama. Kindlasti vähendaks see stressi ja masendust ja teab kõike mida veel. 

Lisaks tegelen siin domeenile teenusepakkuja leidmisega. Pinnale on jäänud Netpoint ja Zerver, mille vahel tuleb nüüd miskisugune otsus teha. Probleemiks agatahetava teenuse kontseptsiooni opuudumine, elik et ma ei suuda siin välja rehkendada, mida täpsemlt hetkel ja tulevikku arvestades vaja peaks minema. Suuremaks murelapseks on MySQL andmebaaside arv, kas neid läheb 5 või enam… Raskeks läheb, aga ehk tahab Allan meile sellest natuke rääkida. Oma blogis ta seda ei maini, sest peletaks vist lugejad ära vms. ja ega teda süüdistada saagi. Minu kogemused näidavad et 50% lahendustest, millega arvutis hakkama saad on sellise iseloomuga, et hiljem neid enam seletada ei õnnestu. Kõik on kinni selles HETKES, oo maagiline HETK.

Õnneks ei ole arvutid ja serverid erilised TÄDID, nendega saab mõistujuttu aetud.

PS! lugege LINNARTi ja TUI seiklust KuMus

Ma mõtlen uuele domeenile oma osa kujundust välja. Ideid on palju aga oskust teostada on napp grammike, niisis eksnäis 

jook mu arm

Nad võtavad meilt PEPSI ära!!!

Sead…

Tulevikus lähen sellisesse riiki elama kus on oma Pepsi tehas.

Ilma Pepsita ei ole elu… 

olevik-tulevik

SISU; peame plaani

On reede öö, saabusin just zavoodist ning mõtlen teisipäevase eelkaitsmise peale. Olen otsustanud, et

1) ilma vähimagi lahinguta alla ei anna (loomulikult kui vastaspool snaipreid ei kasuta)

2) sooviksin kanda sõjaväevormi koos kõigi oma tsiviilide jaoks huvitavate märkidega (kaasas oleks ka kabuur PMile – relva ise jätaksin loomulikult eelnevalt ja sümboolselt vaatajaskonnale demonstreerides ning relva ohutust koos kõige sinna kuluva tseremooniaga demonstreerides mind saatvale kapralile)

3) naeratan ja toetan sõpru, nutan alles kodus

4) negatiivse tulemuse korral vahetan juhendajat ja võtan lihtsa ning läbinämmutatud ning turvalise teema natsionalismist-paremäärmuslusest vms

5) keskendun sisseastumiskatsetele

Eile öösel vaadates üht vene filmi 'Posledniy Poezd' leidsin endale uue lemmiku. Sõna lemmik on küll liiga labane, aga siiski elamuse sain suurema kui arvata oskate. Film räägib järjekordselt II ms'ist ning aastast 1944 idarindel. Peategelaseks on ühe saksa sõjaväearsti viimased elupäevad. Tegelane ei taha elada ega surra, konkreetselt saatusest ega ümbritsevast mitte eriti hooliv. Kõik on mingis meile küll tajutavas kuid kahtlematta kindlasti mitte mõistetavas perspektiivis. Eriti algussteen, kus ta istub rongis ja sööb saia… mul on nõrkus selle vastu kui ekraanilt näen omaette söövat inimest. Seal on midagi kirjeldamatult ängistavat. Igatahes lüüakse ta oma haiglast välja ja nii saab ta siis uitab talvises pakases ringi…
Ma rohkem lahti ei räägi, kuid film on visuaalselt väga-väga hea.

 EDIT: leidsin ka normaalse ülevaate Varietyst
Toon ka mõned VLCga võetud snapshotid

koffee mit cola

SISU: väldin teemat bakast

Keerasin praegu kokku koola ja kohvi… olen elus. Loodan, et ka poole tunni pärast.

Järgmine teema. Vaatan lõpuks venelaste sarja "Sõja inimene"

Üpris huvitav, kuigi on ainult vene keeles ja minu oskused on nii nadi,et isegi lasteaias saaksin petta. Aga huvitav on nende kaameratöö, ei näidata pilte vaid kaamera liigub loogiliselt ning stseenid on loogilised.

Ok, tegelikult hakkan nüüd siiski bakat jälle vaatama, sest mu töö on jamps (ma ei tee nalja) ning sain karmi oponendi, niisis on enam kui tõenäoline, et lõpetan sügisel. St et teen uue töö ja kindlasti uue juhendajaga… ausalt. 

RANNE-MIHKELSOO meetod ja selle modifikatsioon töötavad geniaalselt!

apua

SISU: mida peab tegema, et täiskasvanud mees hakkab kartma tühja maja

- Tõuse toolilt püsti ning kõrval ruumi liikudes kujuta ette, et ukse tagant kargab välja must-valge ja kurja maskiga aafrika sõdalane. maskil joonistuvad väga detailselt välja läbilõikava pilguga silmad ning teravad ja kahtlematult pahatahtlikud hambad.

- Liigu edasi ning tunneta inimtühja ruumi

- Vaata aknast välja ning kujuta ette, et need 4 tulukest, mis üle tänava põõsas on kuuluvad elusolendile, kes nad kõik ainiti sind jälgivad

- Hoia peas pleierit, milles parasjagu mängib raamat, kus omakorda kirjeldatakse kahe inimese liikumist läbi varjude metsa elukate keskel, kes omakorda otseseks ohuks neile liiklejatele

- Keera kõrval toa laualamp niimoodi vastu ust, et kui ukse avad ja saali piilud näed ainult üle saali paistvat tumedat seina ja lambi poolt valgustatud suurt ust, millel on imelikud varjud (liiguvad)

- Mõtle, et maja on tühi ja tunnetad kuidas süda vaikselt saapasse pugema hakkab.

<panin ukse kinni ja mõtlesin, et ei pea veel vetsu minema>

Kell on 5:12 ja istun EKSis ning kirjutan baka-tööd

PS! pissi häda on….

PPS! pepsi süü

PPPS!  vetsu läksin tund hiljem kui väljas piisavalt valgenenud oli

a clue sherlock

SISU: hea külg TÄDIDE juures

Täna tuvastasime rauliga hea külje selles vallas, et mu alati TÄDIDEGA probleeme tekib ning iniemstele silmnähtavalt irriteerivalt mõjun. Nimelt hoiavad minust jehoovatunnistajad eemale.

Kõik. Algus on lahti tehtud, oskab keegi veel häid külgi mainida?

ja jälle lugemus

SISU: mineviku varjud

Lugesin Ruutsoo artiklit ja loomulikult jäin mõttesse.Kas on üldse mingi võimalus, et rahvas lõpetab ilkumise ja asjade lihtsustamise? Nagu laari ’sinimägedeski’ oli ühes lõigus kirjas järgmine mõte, et hilisemad põlved ja mitte isikliku kogemust omavad inimesed ei suudaki mõelda kui ilma hea-halva teljel. Niisis kommunist jääb alati halvaks ja sõna nomenklatuur tõstatab iga ‘õige mehe’ (loe: patrioodi) peas viha ja vägivaldseid arvamusi. Frustreerib. Loomulikult tegin ma selle vea, et lugesin kommentaare sellele artiklile.

Ühesõnaga kollektiivne õiglustunne nõuab revanšši? Elik, et iga režiimimuutuse järgi tuleks suunatud genotsiid. Mis lahendus see veel oleks? Sama nagu prantsuse noorte mäss ‘parempoolse poliitika’ vastu. Palun defineerige see ‘parempoolne poliitika’. Riik ei pea olema lasteaed ja magamistuba inimestele. Samamoodi ei pea ajalugu olema õiglane. Olles koguaeg küll samasugune aga inimeste hinnangud muutuvad, niisis õiglast ajalugu ei saagi eksisteerida.

Õnntilen siinkohal neid kes järjekordselt suutsid mu veerand-poolikud mõttehüüded lõpuni lugeda

PS! larko, kuidas tartu sind avstu võtab?

PPS! joel, vabandanaga siin näete, mida toovad inimesed oma veendumuste esitamiseks ohvriks

kuidas süüdi jäädakse

Kuidas jääda süüdi. Elikkä Ilmari suur irriteerimiseõpik Tädidele ja kõikidele nendele solidaarsetele elusvormidele, kes suudavad ennast verbaalselt väljendada – kahjuks.

Teemaarendus seekord siis selline.Naabrid tahavad mingit arvet esitada ja siis kopsivad mingi aeg uksele. Mina, kes ma iseg kodus juhtun olema olen sel hetkel a) voodis ja läbi une kuulen b) suht alasti keset tuba c) teen midagi ja ei kuule (noh kuulen läbi muusika, et on midagi) d) olen milelgiga tegevuses ja ei saa vastata ning e) lihsalt ei soovi suhelda kellegiga. Inimesed loomulikult ei või silte postkasti või uksevahele panna. Siis ükspäev viin prügi välja ja naabritädi (TÄDI) tuleb välja ja küsib; “Kas see tüdruk on kodus?” noh, see oli siis see parafraseerimine. Nüüd sai agne tädiga kokku ning tema kallal pahandati, et ma ei tee ust lahti. Jumalauta inimesed… Kõik ei ela sellise tööturütmi järgi, et olen alati kodus ja valmis asju arutama nagu nemad. Lisaks (1) tekib alati see ülekordamise probleem. Mulle ei pea asju mitu korda korrutama. Lisaks (2) kui on mingi teema vaja arutada, siis esitatakse nende seisukohad ära ja kui mina vastama hakkan siis on möhh, ei saada aru või enam ei kuulata. Kust see tuleb? Mingi tsunft, kes lihtsalt teavitab oma otsustest ja muutustest jms. Teevad elu endal sigamoodi raskemaks.

Lisaks (3). See, et naabrid joovad ja on nõmedad. See ei ole vist võrreldavgi kuidas ma neile vastumeelt olen. ja ma ei ole pidanud sellesk tegema muud kui olema vaikselt oma korteris ja 5 korda suhtlema, samas kui teised on aastaid joonud ja pummeldanud ning haisenud ning hiljuti nende naabrite peale kolinud noored, kes samuti on lärmakad, paugutavad välisuksi, ja kiidavad suure häälega madonna peput öösel (käisin kassiga jalutamas ja kuulsin nende nauditavat mõttevahetust läbi lahtise akna). Aga loomulikult see neid ju ei häiri, sest mehed on ikka nõmedad…

Loomulikult olen suures osas ise nende suhtumises süüdi, aga miks siis vaja neiu peal võtta, mitte minu peal. Saaksid oma murekoormast kiiremini lahti.

Mõtlesin RANNE-MIHKELSOO meetodile modifikatsiooni välja 

uued asjad

Korterikaaslane naases soomest ja tõi maistiaisia… Pepsi Max Cappuccino!!

 Ma olen jälle sõltuvuses

elamus

SISU: tagasi muusika maale

Alustuseks, 13. apr on jaani Kirikus Brahmsi Saksa reekviem! Ise raha puudusel sinna küll ei lähe, aga sellise argliku soovituse saadan küll välja maailmale. Lisaks vanemuise sümfooniale on seal ka segakoor latvija, mis on mulle aastate jooksul väga hea mulje jätnud… Brahmsi reekviemi olen ammu kuulanud, aga pole veel minust läbi läinud. Eks kunagi saan targemaks ja mõistan.

Igatahes, pean källe nentima tõika, et kuulan, mis ma kuulan aga alati (rõhutan – ALATI) naasen mingisuguse n intervalli tagant jälle Beethoveni kaissu. Ja tõesti, ühes avankate postituses  kommentaaris fantaseerisin, et Zavoodis võiks mõni õhtu Chopinit kuulda, mõjuks hästi. Nüüd lisan või asendan selle hoopis Beethoveni concertodega. Eriliselt kolmikkontsert, millest sain lõpuks lindistuse Oistrahh-Rostropovitš-Richteri esituses ja Karajani juhatusel, kuigi Karajan ja Rostro… on mulle üldiselt sellised mitte väga sümpatiseerivad, siis Oistrahh-Richteri näol on tegemist hoopis teise elamusega.

Nagu Richter kunagi ühes teleintervjuus (mida ka ETVs korduvalt näidatu) ütles, mõtlesid Karajan ja  Rostropovitš rohkem pildistamise ja PRi peale kui muusika peale. Niisis ta ei hinnanud helisalvestise kvaliteeti eriti heaks. Kuid minu janu Beethoveni järgi rahuldab ideaalselt.