ConIdud

Briti konservatiivid lubavad ID-kaardi võimule saades maha kanda

Ausaltöeldes tahaksin ma näha, kuidas ja mis ekstsesside najal nad 2010 võimule loodavad saada. Valetavad endale. Nende New Concervatism ei läinud teps mitte sama edukalt kui 1992 New Labour Tony Blairiga. Lisaks on nad siiani Šotimaa ringkonnad kenakesti käest andnud. Usutavasti on suurem kandidaat leiboristidele hoopis kasvava populaarsusega Liberaal-Demokraadid.

Igatahes devolutsiooni edkuas rakendumine Šotimaal ja Walesis on olnud Blairile hea iraagi-sõja negatiivse avaliku arvamuse kompenseerinud.
PS! nagu iga politoloog teab on 50/50 võimalus, et mõistan nähtuvaid andmeid 'natukene' valesti…

PSS! MI5 on vaeva näinud, et terrori järgses ajastus isikutunnistust populariseerida. Konservatiivid tahavad lihtsalt odavat kuulsust – a la rahvaliit e-hääletamises kahtlejana ja OSCE kohalolekut soovides vms.

ajalugu kordab

SISU: Kui nüüd toimuks midagi katastroofilist ja inimesed pageksid, kas nad siis tahaksid tegelikult kohe tagasi tulla?

Kaks ühenduvat teemat, mille kinnitajaks on jällegi see-va ülesaamatu II ms ja aasta 44.   Nimelt loen Laari 'Sinimägedes1944', mille põhialuseks on Eestlaste fantastiline vastupanu sinimägedes sovjettidele. Igas seal võidelnu mälestustes, mida ma lugenud olen, rõhutatakse et tollal jäigi see käest andmata, läbimurre toimus mujal -emajõel.

Mul tekib mitu taolist küsimust, millest küsin siin kahte. Kas tänapäeval, kui kõige kiireim vastus teemapüstitusele okupatsioonist suunalt 16-00 on "mina lasen jalga, ei kaitse ma midagi!". See kõige lihtsam vastus. Nüüd siis küsimus. Kui lugeda paljude välis-eestlaste, elik siis II ms tagajärjel põgenenute mälestusi siis on neis alati kurblik alatoon, et tahetakse igahinna eest tagasi ja kripeldavate tunnetega suhtutakse pagemisse. Kas tänapäeval tuleks ka lõpuks selline, endas nukrutseja äratundmine?

 Teine küsimus on vähem-küsimus. Miks alati mujal parem on kui seal kus ollakse. Kas inimhing on tõesti nii rahutu, et muudkui kardab nagu saaks petta ja kuskil 'teisel pool vett' on parem diil elamiseks?

 PS! inimeste kommentaarid, nagu oleks 'pehmete ja karvaste' esmaspäevane lõpp kohatu on mulle aktsepteerimatu. Nii tahaks sellistes arvamusavaldustes näha minu konfliktsust konservatiivide ja pealiskaudse mõtetega inimeste vahel, kes ei suuda asju tajuda vaid ainult näha.

vott

SISU: keeleuuendajad aavik ja … mihkelsoo?

Kui kasutatav oleks eestindusena 'v.o.t.t.' prantsuse väljendist 'm.o.t.t'

anybody?

allan? joel? 

tema

asjapulgad andke aru, kas järgmine ütlus on mingitpidigi romantiline?

“Mine ja maga ning näe unes oma surma tulevases sõjas!”

Ok, täitsa pseudolause aga vaikselt konteksti ja sündmustikku mähituna?

Nagu tänases Pehmetes ja karvastes küsis Konstantin omaette, et lennart, sa oled viimasel ajal nii vaikne… <paus 10sek (väga maitsekas paus minu meelest)> lõpuks Lennart vastas, “tead konstantin, ma olen viimasel kahel nädalal väga väsinud”. Konstantin muutis selle dialoogi veel hingestatumaks rääkides oma matustest. Ütles midagi u. nii “Minu esimesel matusel ei kõnelenud keegi…” just see, et ESIMESEL matusel, väga geniaalne ja ajaloohõnguga sünkav. Teise matuse kohta ütles Konstantin, et seal kõnelesid paljud ja ta ei tundnud neist kedagi…

Minu elamus sellest dialoogist ületas Savonarolas kogetud ‘Kirja isale’ ning Savonarola monoloogi…

PS! tv 3 tõliks ühes sarjas MP5 püstolkuulipilduja kaliibriks 19,9mm. Ma täitsa tahaks näha sellise kaliibriga ‘püstolit’ ja seda, mis sellise käsirelva ebastabiilsus selle inimesega korda saadab. See tuletab meelde, et soomlastel oli miskine 20+ kaliibriga soomuki ja tanketitõrje relv, mis põrutas meestelk õlad haigeks.

PPS! Raul su unenõod on täiesti normaalsuse piires. Psühholoogiga olen seda teemat mitmel korral arutlenud. Need suuremalt jaolt seovad sind ja su kogetud sündmusi. Elad mälus inimestele ja sündmustele järele. Oomeneid ju neis ei ole?

kriegvägi

SISU: ajaveebist leidsin endale arusaadavaid argumente täieliku kaadrisõjaväe kohta – lisaks Ligi ja 3Keek palk ajateenijale teemapüstiusele.

Järgmine lõik on toodud Jüri Saare ajaveebilt. Pikemalt loe siit
Minu poolt järgnevalt kirjutatud ei ole mõeldud kommentaariks või hinnanguks Saare sissekandele vaid rohkem eneses selgusele jõudmine teemal 'profesionaalne kaitsev'gi – kas JAH või EI'. Nimelt kirjutan siia midagi ära ja pärast avaldamist loen üle ja vaatan kuidas välja paistab. Minu tähelepanuvõime on nii madalseisus, et näen vigu alles peale asjade avaldamist ja ellu viimist jms.

- vabandan ette nende eest, kes asja läbi loevad -

1. — Ajateenistusega kaasnev lohakus, mõtlematus ja raiskamine on aga võimalikud ainult sellepärast, et inimeste  aja eest ei pea riik maksma vaid saab sundida vabadusekaotuse ähvardusega väikese hulga inimesi teenistusse. 

1 — võibolla, kuid igal ajateenistuses viibivale omistatakse funtsioon loodavas väeüksuses. Ameteid ja kohustusi on sõjaväestruktuuris oi-oi kui palju. Bürokraatia ja infoliikumine on tohutu. Näiteks on kaks täiesti erinevat asja tagala rahu ajal ja tagala sõja ajal. Müts maha tegelaste ees, kes sellega tegelema peavad. Kuigi minu väeosa üks tagala-atribuute (veebel) oli 6 klassi haridusega. Mees olles täie mõtte-kapasiteedi juures avaldas arvamust, et poistele ei peaks andma mootorsae kasutamiseks turvaülikondi, sest nad teevad need katki… ma mõistan, et osalt oli tema kõne taga ametialane kretinism, nimelt on igavene jama katkise töövahendi asemele uue muretsemine. Kuid teisalt, katkine kaitseülikond tähendab üht – jäse jäi alles! Nägin ise pealt kaitseülikonna effektiivsust mootorsae kinni pidamisel inimese sääres. Elik, jalg jäi terveks ja ülikond läks katki. Kokkuvõttes on siiski odavam ülikond välja vahetada kui saetud jalaga ajateenija vigastuste selgitamine. vahed paberikulus on märgatavad.

Inimressursi raiskamine… Jällegi tuleme tagasi selleni, et peastaap koostab kavad ja plaanid loodavate üksuste jaoks, nende alusel loodavad üksused komplekteeritakse ja relvastatakse. Siia vahele ka üks kurioosum, minu rühma koosseisus oli staabijagu ning seal kompaniikirjutaja kelle relvastusse kuulus lisaks automaadile ka 12,7mm raskekuulipildija ning ühekordne TT granaadiheitja. Mis siin kurioosset on? No aga see, et kujutage ette kuidas kirjutaja kõigi oma relvadega effektiivset tuld annab, ühekäega pillub kuuli, teisekäega heidab granaate ning kolmandaga kirjutab lahingukäske jm paberitööd ning neljandaga… tegelikult ma ei tea, kas tegemist oli kellegi absakaga, igatahes mulle selle kurioosumi leidmisel esitatud küsimusi vastata ei suudetud (või ei tahetud või käis see ka neil ülepea).

Kaitseväeteenistus ei ole just odav. Varustus, mis sulle selga laotakse on väga kallis, juba suvalised püksid maksavad 1200 krooni, ameerika kevlar-kiiver teine sama palju, lisaks seljakotid, rakmed ja-kes-kõik-jõuab-üles-lugeda-mida-veel-kaasa-antakse.

 

2. — Ajateenistuse üks kõige problemaatilisemaid külgi on maksumus. Kuna riigi eelarves ei kajastus potentsiaalsed maksutulud, mida ajateenijad võivad töötades riigile sisse tuua, ega kulud, mida sama suure tasustatud kaitseväe komplekteerimine vabatahtlikkuse tingimustes endaga kaasa tooks, siis on ikka ja jälle võimalik apelleerida ajateenistuse odavusele.

2 –Selle maksumuse üheks küljeks on pelgalt saadavale maksutulule ka riigi kaitsevõime suurendamine ja effektiivistamine. Loobuda kaitsest, sest see on kallis? vaevalt. ma mõistan, et autori silmes on hea cost-effectiveness palgaarmeel, mille üheks eelduseks on, et sinna tuleb huvitatud inimesi. Praegu on kõige suurem huvitekitaja armeeteenistuse vastu ajateenistus. Ligi idee, et maksta 3000 krooni kuus on hea stimulaator. Arvestades veel, et suur osa teenistusse tulevatest pole kunagi ise raha teeninud. Nüüd antakse neile relvadega mängimise eest kindel summa raha.

usun, et varsti tõstatatakse idee ajateenistuse lühendamise kohta. Ma kohati nõustun sellega, kuid ennem selgitan ühte ebakohta. Mina tegint eenistuse läbi aspirandina (ohvitserina). Mind võeti 2 kuud ennem, hiljem minu alluvusse määratud noori. teenistuskäik jagunes mul viieks. 1) noorteaeg, see mida väidetakse olevat kõige aktiivsem periood, 2)noorem-allohvitseride kursus, seal tehakse seersante-jaoülemaid 3) õping meegomäel – valmistati ette rühmaülemaks 4) lisa erialakoolitus teenistuskohas (meegomäel õpetai meile pioneeridele vaid jalaväega seonduvat) ning 5) alluvate peale viimine. Siin tekib aga takistus, sest õpingud on mõnusalt blokiti nihkes. Näiteks kui noorte epale tulid jaoülemad, oli just lõppenud rühmal jaotaseme koolitus, see kus jaoülematel oleks kõige rohkem teha olnud. Sellest tulenevalt viisid jaolülemad läbi rühmatasemel koolitust (st et õpetati rühmana toimima) ning lõpuks kui mina rühma peale lendasin oli kõik koolitus läbi ja mul jäi üle vaid istuda ja lugeda asju, mida oleks pidanud varajases staadiumis muutma. Neid vigu oli palju. Seda kõike oleks toimima saanud, kui noored oleks hiljem sisse võetud ja siis sünkroonis õppekavadega oleks ka vastavalt rühmi ajateenistujatest nooremallohvitseride ja ohvitseridega komplekteerida saanud. See oleks aga minu teenistuse teinud 13 kuuliseks või enamgi. ja samamoodi oleks reameeste teenistus vähendanud 8 kuu pealt 5-7 kuuni.

 

3. — Tegelikult on olukord aga märksa keerulisem, sest hiilides kõrvale konkurentsivõimelisest palgast, rakendades hoopis sundi, kannavad kõik ajateenistuse läbi komplekteeritud kaitseväe personalikulud ajateenijad.

3 — Mis täpselt on need personalikulud? vbl peab autor silmas niiti ja nõela jm vahendeid mida teenistuja ise endale hankima peab. Ei, tegelikult ma siiski ei mõista, millele viidatakse… ootan, et keegi mind õigele teele juhatab

 

4. — Ajateenijate kompenseerimine on vajalik juba ainuüksi moraalsetel põhjustel, kuid lisaks sellele sunnib 3000 kroonise tasu maksmine tõsiselt mõtlema sellele, kuidas kulutatakse/raisatakse ajateenistuse olevate noormeeste aega. 

4 — 3000 krooni määratakse antud kava järgi reamehele ja kapralile. vana süsteemi järgi oli tasustamine niisugune. Reakosseis sai 150 krooni kuus, seersandid vist suurusjärgus 600-700 krooni ning aspirandid 1500 krooni. Millisena see süsteem nüüd välja näeks. Mõistan et rahaga ülekülvamine tekitab rohkem motivatsiooni kauem teenimiseks – seersandi-aspirandina. Aga reamehele a priori suure summa tasumine… kust üldse võeti praegu kõne all olev summa 3000 krooni? Kas see oleks kuidagis eotud keskmise või miinimumpalgaga? Kust seer aha võetakse, kui hetkel ei suudeta päästetöötajatele raha maksta? Jah ma nõustun, et riigi ainus viis kompenseerimaks riigikaitsele kulunud aja eest on rahaline. See tekitab küsimuse, kuidas ja kes tasub reservkogunemisele kulutatud aja? Riigikaitsesüsteem ei ole ses mõttes äriettevõte, et kõige eest tasutakse. Riigikaitses osalemine on ka kodanikukohustus, mille sätestab konstitutsioon.

 

5. — Igavus ja tegevusetus, mis kaitseväes pärast esmast väljaõpet valitsevad muutuvad 3000 kroonise kuutasu juures äärmiselt kalliteks luksusteks, mida Eesti riik endale lubada ei saa. Lisaks sellel on märksa keerulisem õigustada 24 000 krooni maksmist inimestele, kes ei ole huvitatud ega motiveeritud kaitseväes olemisest. 

5 — Selle puntkiga ma nõustun, alati saaba sju effektiivsemalt teha. Hea ohvitserkonna poole püüdleb iga armee. Meil on aga siiani mingisugune sisekonflikt 'vanade' ja 'uute' vahel, lisaks veel lapselikud jagelused hierarhias. Kellel rohkem tärne, see kohe ka pädevam. Viimasele julgen suure irvega vastu vaielda. Äkki peaks kuidagi väljaõppekeskuse ülemaid atesteerima?

PS! Larko, sa oled kommenteerides hoopis teistsugune kui oma kirjutistes ;P

nädalad vahetuvad ja lollid jäävad

SISU: appi

Kirjutan siin agaralt koolile lõputööd. 14lk on juba olemas. 60st. Hüpotees on kaa nagu kuskil hämaralt hiilimas. Metodoloogiat ei ole. Ühte olen juba avastanud, et šoti ja walesi valijaskond on tsipake imelikud. Teevad mu elu raskemaks. Samuti teeb seda juhendaja, kes ei ole kuidagi kättesaadav.

Kirjutasin täna lõpuks avalduse valmis, et uude kooli sisse astuda ja ehk teist bakat taotleda. Kirjutasin valmis, kirjutasin valesti oma isikukoodi ja perekonna nime… Järjekordselt tuli mängu keegi isikukoodiga, millel liiga palju numbreid ning perekonnanimeks Mihkelsuu (tabav aga siiski väär nimi). unustasin ka avalduse allkirjastada. Viisin postkontorisse, ostsin marke (läks 4.70). Ostes neid marke trügis mu kõrvale vanamees, nii meeter kakskümmend lühike ätige, näppus kesknädal ja viis krooni. Kohe väga trügis, ma ei liikunud kassa eest ära ja tema trügis edasi kuni sai pahaseks, et noored ei uska käituda. Ma nügisin teda vastu ja ei liikunud. Sain amrgid kätte marssisin neid ümbrikule kleepima. Kleepisin 20 sekundiga mõlemad ära ning avastasin, et olin nad toppinud ümbriku valele poole. Rebisin ühe kiiresti ära – sain kahjustusteta kätte ja asetasin õigele kohale. Teine aga oli jäädavalt kinni jäänud. Rebisin selle ümbriku pealt lahti ja viskasin ära ning ostsin uue.

PS! praegu ei julge enam vaadata, kas pildi ikka panin sellesse ümbrikusse.

cubaisma õähh

SISU: kaua tulnud kaunikene aga siiski reotooriliselt sotsialistlik

Kui kaua tuleb kaart kuubast? Pikalt pikalt. naljakas on ka see, et Tallinna jõudis see kaart postitempli kjärgi 22. märtsil ja minu postkasti 24ndal. kaks päeva vahet… hämmastav. igatahes kuubaly tuli ta siia… <trummipõrin>….

ei loe välja, et kindlalt öelda. öelge teie

Täna just vaidlesin agnega, et mis on ohtlikum, kas fašism või kommunism. Mina olin seisukohal, et kommunism, tema, et skinheadid. ja ma tean, et mul on õigus! Lõpp

lõhnab

SISU: liiga vaikne!

Mõtlesin täna, et midagi on valesti, kuidagi liigagi. Midagi on vahele jäinud. Välja mõtlesin!

Kuhu kõik TÄDId kadunud on?

olgem adekvaatsed

Miks mulle nett meeldib?

Sest see on koht, kus saab liha kondi juurde. elik ‘ajakirjandus’ unpluged. Olgu. Sõna ajakirjandus kasutamine per se on natuke ülekohtune, kuid siiski ütleme siis midagi nö sisemonoloogi ja -arutelu esilekutsuv. Kasvatab teemadel rasva, eriti neil, kes suvatsevad meediatekste tõlkida ja mõista vaid esimese emotsiooni ajel, mis pahatihti muud ei saavutagi kui vaid mõttetühjust ja ummikseisu. Nüüd paar näidet lähiajast. Palju ma neid ei too, et mitte väsitada, usun et esimene neist kinnitab mu mõtet ning teine loob spektrit juurde.

• Muinasjutte pealinna telgitagustest 
  muidugi, leidub keegi kes hindab asju vaid kvantiteedi järgi, mitte sisu järgi. Niisis ma ei sooviks kuulda selliseid kommentaare, et viidatud lehekülg ainult sarjab Jüri Ratast. Ennem sellisele mõttele tulemist lugeda leheneegri ajaveebi põhjalikumalt ning süübida konteksti.
• Silver Meikari ettekanded Valgevenest 
  teema, mida eesti pressis väga vähe lahati ja selgitati. Eriti ‘meeldisid’ mulle kommentaarid kahe sõltumatu vaatleja arreteerimise või õigemini kinnipidamise kohta päevalehe vastava uudisloo kommentaarides. Eriti aga ühe kommentaari algatatud diskussioon.

tänapäeva töökoht

SISU: ilmar kisub praktiliste tähelepanekute juurde

Natuke taustast ja siis ‘avastuse’ juurde:

Istub Ilmar toimetuses. Juba kella 8st istub. Teeb tööd. Alustas lõpuks bakalaureuse kirjutamist! Kõigest 10 kuud võttis aega. Juba 1 lk valmis!!! 59 veel!!!! Lisaks kuhjub Thunderbirdi kirju, millele tuleb mingil ajahetkel kas vastata või tuleb nad hoolega läbi lugeda ja teadmiseks võtta. Niisis tööriistaribal on lahti 9 akent. Mis mahuvad edukalt ära kahe rea peale. Nüüd kui ma ei kasutas edumeelselt FireFoxi, oleks mul seal 16 akent veel, aga jumal tänatud, et FF kasutab selle asemel paane (tab’e). Igatahes kuna kuvari võimaldab igasuguseid ruumikulutusi tööristaribat kenasti vastuvõtta, siis ennetasin kitsikust ja vedasin selle 3 realiseks. Nüüd on ruumi laialt ja tunnen kuidas effektiivsus kasvas. Tegelikult kah!

NV 17-19 märts

SISU: Hedonims on küll kulunud sõna aga esiteks kõlab ta palju paremini kui pietism ning teiseks peab natuke lõbus ka olema. Lisaks on järgnevas tekstis palju kontekstituid lauseid. Teadke siis, et see kõik juhtus nädalavahetusel ja täna- esmaspäeval, paar tundi tagasi.Kiirülevaade teemadest ja sündmustest ajavahemikus 17-19 märts 2006.

Nädalalause. Priit (ei mitte minu-sõber-priit) Tampere majas: “Ma vaatasin alguses, et sa [ilmar] oled vaene kultuurboheem aga nüüd võtad sa taskust välja iPodi ning telefon on sul ka kallis Sony Ericsson! Sa oled salapärane mees! Väga meeldid mulle!”

Proloog:

Nädalavahetus algas tegelikult sellega, kui tartu peal hakkas tekkima kuuldusi mingisugusest hiigelpeost. Sinna pidavat kohale tulema sadu inimesi. Saadeti laiali 166 kutset nii, et peo peremees Andres, kelle Tähtvere eestiaegses kodanikukorterist oleng toimus on oma küüned kaotsi närinud ja tema õpib õigust! Kohale tuli siiski ‘vaid’ 109. Muidugi nimekirja ei saa usaldada, sest minu algatusel lisandusid nimekirja ka Juhan Aare, Trooja Helena ja Grendeli ema. Seetõttu oli naljakas kuulata dialoogi teemal, et kas Grendel on mehe või naisenimi.

Üks viimastest nädalavahetuse sündmusest hõlmab endas eesti glamuuri nii reality tv näol kui live kontsert vanemuises. Nimelt. Kell oli 18.34 pühapäeval kui ma ärkasin ning ennem arvuti ette loivamist teleka käivitasin. Telekast oli alanud saade Väljalend, kus teatavasti tükitakse inimestele tänaval ligi ning utsitatakse neid kõike sinnapaika jätma ja kuhugi ’sooja’ lendama. Meenutab sama effekti nagu Lääne-Euroopas mõningane meestes kinnitunud mentaliteet, et näita Ida-Euroopa neiule midagi säravat ja ta kilkab. Noh, tegelikult polegi see nii L-Euroopa süü kuivõrd Diori menukus üldisemalt. nemad on siis see asutus, mis teevad kõike kuldset ja briljantidega ning neid vääriskive topivad nad sõnaotsesesmõttes igalepooole ning lisaks, kuna tänapäeval on paljud matsid enda jaoks brändid leidnud, siis et teised matsid ühe matsi kasutatavatest asjadest /st staatusest/ aru saaks on igale diori asjale kinnitatud suur brijlantidega silt DIOR. Vau, nii vaimselt erutav… (või siis mitte, pigem mitte).

Avanud siis teleka ja roninud arvuti ettealustasin päris mitme inimesega messengeris juttu. Järsku saadab mari lakoonilise teate: “Kas soovid minuga tasuta eesti muusikaauhndade jagamisele vanemuises kell 19 tulla”. Küsisin agnelt, et mis see on, tema vastas, et pidavat hea šõu olema, ütlesin jah ning hakkasin sättima. Kell oli seks ajaks juba 18.40. Jalga panin kingad, millega ruttamine libedal värskelt sadanud lumel oli üsna lõbus, eriti kui ma kahest konts-tsikist manööverdades möödusin (nad ehmatasid ja kirusid ilma edasi – olgu öeldud, et sajune/tuisune talveilm on minu lemmikuks). Veel oli mul riietuseks valida ainult reedesest peost natu suitsune kampsun, kuna see oli tõesti ainuke, siis virutasin selle endale 3,45 sekundiga selga ja teele.

Muusikaauhinnad 200X

Üritus ise oli nunnu. Ma polegi kunagi varem teadlikult sellisel üritusel viibinud ning lisaks toimus sealt ka samalajal telelülitus. Jälgisingi suurema osa ajast telemehi ja režissöri-assistenti, kes mööda põrandat tormas ja stoiliserahu saatel asju kordineeris ja käske jagas. Täitsa nigu sõjaväes, ainult karjumist ei olnud. Asja võeti rahuliku profesionaalsusega. Igatahes vaheklippidena/sissejuhatusena uude kategooriasse/ajastusse kasutati tantsijaid ning kaks korda nende tüki alguses lõpetas valgustustehnika vms töö ja kõik. Selliseid pettunud nägusid, silmnähtavalt ärritatud pole ma juba ammu näinud. Loomulikult, nad on profesionaalid kelle etteastet segas midagi, mis nendest ei olenenud. Tantsud olid hästi välja mõeldud. Vahepalana olgu siin antud hinnang Peksu-tuljakule, mida esitas suht sama trupp keda ükspäev just “Sõduri loos ” kiitsin. Peksu-tuljak seisnes siis selles, et mehed ja naised virutasid üksteisele vastu vahtimist ning see eskaleerus madinaks ja suuremaks vägivallaks kuni lõpus kõik tantsijad äsasid ühele maas lamajale jalaga kõhtu. Naljakas, aga ma ei ole kindel, et antud kontekstis see vajalik oli. Muidu kui ma oleksin saates a la conan o’brien, siis looksin ma sellele videole eraldi konteksti ja kasutaksins eda ürpis tihti. Nagu ka Rod Stewarti “I am sailing” mida ma kodus mängitan alati kui kellegil tuttavatest või pressis katus sõidab. Üsna hästi läheb kokku.

Istusime seal ja kohusetundlikult plaksutasime, kõik need viis korda kui tanel lavale pidi tulema. Kahju, et Ursula ei võitnud. Ja päeva tippsündmus. Ma nägin livena vanilla Ninjat, hiljem trehvasin neid vilksamisi ka cafe shakespeares. Minu elu mehena on nüüdsest siis punkti saanud. Mida veel soovida?

Eelmine päev leidsin ennast koos Lilliga minemas ühele sõbrannade kokkusaamisele Tampere Maja keldris, kus oli kohal keegi Priit. Lühidalt öeldes Ekstrovert ja ülima tõe teadja. Kõige kohta olia rvamus ja kõigest rääkis. Ma istusin ja naeratasin ja jäin purjakile ja hakkasin ise kah jaurama või lahedaid nilbusi suust välja ajama, nagu Priit seda Agne sõnul olevat öelnud. Ok tegelikult polegi see sündmus nii väga mainimisväärt, kui mitte selgitada natukene ploti. Nimelt läksime me sinna tegelikult ühe soomlase (kunstnik Tiitus) näitust vaatamas. Lähemalt tutvu siin. Aga niikaua kui me all keldris lõbutsesime läksid Tiitus, tema girlfriend ja kaks sõpra sauna ning sel hetkel kui meie otsustasime lõpuks näitust külastada, olid nemad just saunast tulemas ja istusid eesruumis ning olesklesid mõnusalt. ka see ei oleks eriti mainimisväärt, kui nimelt keldrist näitusesaali ei peaks minema läbi sauna… Julgelt marssisimegi siis mitmed korrad saunast edasi ja tagasi ja tervitasime neid. Rohkem poelgi midagi rääkida. NÄitus on tal äge, soovitan vaatamas käija. Muideks, järgmise näitusena tuleb Tampere Majja meie oma ajakirja värske rõhk kunstnik Lilli-Krõõt Repnau, kellelt mõned tööd on hetkel ka Tartu Kirjanduse Maja krüptis nähtaval.

Pühapäeval pidin peale tiigi 13-21st lahkudes kodu jõudes kella neljaks öösel uuesti toimetusse suunduma, võtsin Lillilt toimetuse võtmed ning jalutasime koos öise bussi peale. See on siis nüüd see ükskord, kus buss öösel ikkagi sõitis. Kõik, Nädalavahetus lõppes.

Apotheos:
nägin peale lilli bussi peale saatmist ja koju magamaronimist imelikku und. Selline pseudoulme. 5 inimest püüti kellegi poolt kinni ja seoti miskise silikaatmoodustise külge. Seoti nad nii, et kolmel inimesel olid sealt pead läbi otse raudteele ning kaks olid üleval ja vaatasid neid – kinniseotult. Rong tuli ja sõitis kahel pead maha ja kolmas (blond naine -oioioi mida klišee) jäi napilt ellu ja päästeti nende kahe poolt, kes üles kinni olid seotud. nad nimelt said sealt tulema. Edasi toimus kihutamine miskisuguse saare peal kus oli palju koskesid jms. Detaile on veel aga need on mu alateadvusesse juba suunatud.

Valged naised rahvusromantismis

Tegin teile vaatamiseks ka kiirelt ühe lehekülje. Minge uurige ja juhatage mind ülima tõe juurde. Miks neitsid nii tähtsad on. Kas nad pakuvad meile mingisugust sisulist olemust riikluse tõestamisele ja püüetele seda rahvas teadvustada või üldse rahvust kontrueerida. A la Wagner ja tema ooperid (reinikulla triloogia, Tannhäuser).

Lehekülg “VALGED NEITSIT”

PS! mõtlesin uue sõna välja – Onarhiline – tahtsin kirjutada hoopis arhailine aga sõna ‘onarhiline’ on imelik nii mitme erineva tahu pealt, et see nõuab sügavat ja sisemist meditatsiooni. Ja üldse, kui inimese alateadvuses peituvad välja/allasurutud mõtted ja mõnikord nad sealt pääsevad, siis kas kirjavead on ka kuidagi alateadvusega seotud. Igatahes ma nii loodan, et oleks, sest siis ma saan asendada enda kirjelduses sõna düsgraaf sõna vastu ’sügavate mõtetega inimene’. Muidugi iseasi kuidas defineerida neid sügavaid mõtteid, kas tähenduses ’sügav’ või tähenduses sügav, kus esimene on nü diip ja teine nö madal…Ning lisaks olen ma idioot, kes tahab tee-solguti pealt teepuru maha saada ja siis puhub selle sooritamiseks teepurutopsi…

beloruskia

Valgevene on hetkel tähtis teema. Soovitan Silver meikari blogi lugeda. ta hetkel kohapeal.

 meikar.ee

tänapäev

Foto on võimsam kui pliiats ja paber? Igatahes on järgmises kirjutises oi-oi kui palju tänapäeva peidus.

Teateid loomariigist: argus-agressiivsus

muusika

SISU: pajatusi toimetusest

Istun arvuti taga nagu tüüpilselt ikka kontoriks tehakse. Päevatöö on suhteliselt otsa lõppenud. vaja veidi vaid serverit näppida ja mingigi kontseptsioon ajaveebi kujunduse/teostuse osas välja mõelda. Podcastis ilmuvate lugude autoritega on kokkulepped saavutatud. Üks küsis isegi vihjamisi, et kas raha ka saab. Ei saa. tegemist siiski kõva amatöörika ja vabatahtlikuse alusel eksistentsiga. igatahes cast on vägev ja tekstid tasuvad kah kuulamist. Järgmine nädal saab lindistama hakata. Lisaks tehakse siis ka rõhust lühifilmi. huvitav on.

Kuid nüüd, miks mulle meeldib tartus töötada.

Ile õhtul poole seitsme paiku siin oma asjadega tegeledes oli kõrval saalis miskine vabakoguduse palvlustund vms. Imelik oli siin istuda, panin pieleri pähe ja kuulasin raamatut. Praegu näiteks istub saali klaveri taga mingisugune noor virtuoos kes mängib suht huvitavaid lugusid, kõik sellised ninnud nännud aga mõjuvad tujule hästi. lisaks ons el virtuoosil eriline kampaania ühe klahvi vastu. nimelt on sel klaveril iidamast-aadamast DO natuke sassis. Iga kord kui ta selle klahvini jõuab kuulen ma tugevamat ja vihasemalt täidetud helivibratsiooni. Soovitasin tal helistikku vahetada. Kohe parem kuulata siin.

Igatahes kultuuri on siin linnas igal sammul. Eriti aga Kirjanduse majas

tjatr

SISU: uuesti teatris, meeldis, ootuspäraselt

Ma ei ole kriitik, niisis võtke järgnevat ikka väga minu poolse subjektiivsusena.
Ma ise tean, mis mulle meeldib aga seda selgitada ei oska. Typich!

Sel aastal tuli täna siis teine teatriskäik. Seekord oli kavas Stravinski “L’Historie du soldat ” või “Sõduri lugu” – kuidas soovite. (eelmine kord “acis ja Galatea” kontrolletendus kuhu mind tagauste kaudu sisse nihverdati). Läksin sinna kahtlus südames, et ega koreograafia selline pettumus ei ole nagu paar aastat tagasi vaadatud Prokofjevi “Romeo ja julia” valmistas, siis oli lausa nutt kurgus, kuigi viimased 10minutit lavastuses siis kogemust natukenegi rehabiliteeris.

Seekordne kogemus oli üdini positiivne. Muusikaga olin ennist tuttav ning temaatikaga kah – sõdur tuli koju ja mis ta siis saatanaga tehingutas ning kuidas lõpuks armsamaga õnnele jõudis. Kolmik – tants – näitlejad – muusika oli mõnusasti tasakaalus. Aga nagu alati, ei oska ma kunagi vahetult peale tüki nägemist midagi mõistlikku öelda. Pikema intervalli jooksul õpin alles suhtuma nähtusse, kuid nagu öeldud, mulje ja elamus täiesti olemas. Stravinski on kirjutanud midagi mitte pealetükkivat. Suurem osa vaatajatest arvab kindlasti,e t tema ‘abstraktsus’ on mõtetu, kuid ballett (paremini oleks öeldud ‘tants’) sobib 20 sajandi muusikaga kokku. ma ei tea miks aga no romantilised luiged nüüd eriti ajukoort ei erguta.

Ennist mainisin seda kolmikut: tants, näitleja, muusika. Kuna vanemuine palkab endale, mitte tüüpilise baleriini kehaga inimesi truppi (mõista nii: nad on normaalsuuruses inimesed, mitte pisikleenukesed ‘lebedid’). See tähendab, et tantsijate hulka sai peita näitlejaid ja nii tekitada loomulikuna tunduvat sünergat, kus alguses ei ole väliste oskuste põhjala ru saada, kes on mis haridusega. loomulikult on Vanemuise tantsutrupp nii tuttav, et Ruslani ja jaapanlase Hirotaka tunnen esimeses reas istudes loomulikult ära. Lisaks oleme Viljandi Kultuurikolledži näitekursuslasi näinud Pirandello “Kuus tegelastautorit otsimas” näinud. Võrdluseks, et praegune tükk oli tunduvalt parem. Kõik klikkas.

PS! Viimase 24h jooksul on toimetuse pirnid mulle sõja kuulutanud. Eile õhtul toimetusse põigates kukkus plahvatuse saatel laest alla üks lambikuppel ning täna lendas minust 15cm kaugusel lauapirn õhku. Pauku ja sädemeid oli piisavalt, rääkimata minu närvikavast.