pudel

salimakki on hea aga see ei tähenda, et seda siis kaanima peaks.

PS! kaupsis pudel 120,- (zavoodis ca.250)

Descartes?

SISU: vaatas õhtul ja öösel filme, sai elamuse ja nüüd latrab sellest ja ei lase inimestel… muid asju lugeda

Mis ja kuidas tapetakse kino . Mis süü on multiplexil ja mida väära teevad art-house-kinod (ah kohta leiad infot siit). Loeme Slatest . Väga huvitav tekst tõepoolest.

Paar väljavõtet kah:

Teenagers yak on their cell phones and shout at the screen. The plush stadium seats are filled with gigglers, wailing infants, and amorous couples who should be paying by the hour.

…

The Crinkler is a mythic art-house figure—perhaps you’ve heard of him. Or, rather, perhaps you’ve heard him. As the lights go down, he is the guy three rows back who crinkles plastic wrap, restlessly and maniacally, for the entire length of a picture.

…

Even the ideal vision of the art house—cinema-lovers watching Bergman in hushed reverence, then kibitzing afterward in the cafe in the lobby—is somewhat suspicious on its face. “It’s worse than all the yammering teens in the multiplex,” says Christopher Kelly, who reviews movies for the Fort Worth Star-Telegram.

See artikkel võiks vabalt olla eesti keelse pealkirjaga. “Ainult tõde ja sapiselt – kinost”. Väga hea lugemine.

FILMIÕHTU

Eile toimus miskisugune filmiõhtu lihtsalt naljakate ja huvitavate filmidega. Esimesena oli kavas, miskine USA 60ndate õudukas, milles lonkav mees tappis naisi ja lõikas neilt küll silmi, küll muid jäsemeid-organeid välja ja siis keetis nendest “suppi” Ishtarile, Egiptuse jumalannale (sic!). Piinlikuid momente rohkem kui pöidla eest. Alguses tundus, et näitlejad üldse ei üritagi näidelda ja lõpus pingutasid üle. Friigifilmi-kandidaat missugune.

Vahepalaks olid Naksitrallid… kommentaari ei vajata vast?

Järgmine film aga muutis minu arusaamu kunsti ja filmi vahekorrast. Filmi lavastajaks oli Alejandro Jodorowsky ning filmiks La Montaña sagrada või siis The Holy Mountain, mille kohta leidsin asjaarmastajate foorumist järgmise kirjelduse ja ülevaate, mis minumeelest võtab selle sürri-filmi väga kohusetundlikult kokku:

Poised between Buñuel e Fellini; erotic delirium and political historical satire (just think about the sequence on the conquest of Mexico, staged by iguanas and frogs); the cabala and cartoons; catastrophism and salvation; Catholicism and heresy; horror and cinéma vérité; violence and spirituality; performance and narration. Jodorowsky amuses himself by ceaselessly bombarding the spectator with ideas that have a strong visual impact, linked together in narrative sequences that follow hard on each other?s heels. Among the best and most evocative scenes are the one where Christ is surrounded by simulacrums of himself; the alchemical laboratory (which has a potent design) in which the ritual of slowly turning excrement into gold is performed; the one in which civilians are massacred, where the violence is offset by a poetic touch: and the one where birds that take flight are extracted from corpses.

In his universe peopled by martyrs, whores, executioners, false prophets, and monstrous human beings (he has been condemned on several occasions for his admiration of Tod Browning?s Freaks) the events in the life of the Christ-Thief unfold – who in the end is the ?purest? figure of the whole film – and of the other seven men of power (each of whom is characterised by a planet) who are all ready to give up their wealth to pursue the quest for immortality under the guidance of Jodorowsky the Alchemist who leads them through various phases of purification to spiritual elevation.

Ennem seda vaatasime prantsuse seksifilmikesi aastatest 1905-1920. Väga huvitav vaatamine. Vaatasin neid ja mõtlesin 60ndate seksrevolutsiooni peale ja mõtlesin, et mis revolutsioon? Igatahes oli Polissons et Galipettes midagi hoopis muud kui oodata julgesin. Viimaseks filmikeseks oli üluhumoorikas animatsioon mehest ja tema ‘mehelikkusest’.

113845628020520043

SISU: andekad ’spännid’ ajaveebides, igatahes võtan kah osa

Leheneegri ajaveebis on jätkatud järgnevat, mitte nüüd üleskutset vaid pigem initsiatiivi. Eesmärki ma ei tea, kuid kuna asi on lihtsalt lõbus, siis osalen ja kutsun teidki kaasa.

Reeglid:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Istun kodus arvuti taga tugitoolis ja kõrval on mul tekkinud traditsiooniline koht kuhu oma pooleliolevadi raamatuid paneme. Niisis pisiülevaade nendest:

– At the height of its glory in the Roman – Byzantine age, when it had an amphitheater, public baths, aqueducts, and sewege pipes, half a million people lived in Antioch. Today the population is only 125,000. With sour relations between Turkey and Syria, and unstable politics throughout the Middle East, Antioch is now a backwater – seedy and tumbledown, with relatively few tourists.

Raamatuks sattus olema amazonist tellitud Eastward to Tartary: travels in the Balkans, the Middle East, and the Caucasus. Autoriks Robert D. Kaplan

Niisis, ootan teie initsiatiivi kah. Tähendab, luban endale lootust selt eemal-

lisa viktorile

Otsisin mööda virtuaal-avarusi ringi ja leidsin natsionalismi-foorumi kus on üsna ilmekalt kokkupuutunud kõik erinevad arvamused Suvorovi ja tema raamatute-teooriate suhtes

keda huvitab vaatab siia

LISA:
ülal kirjeldatud teema kogupostitused võib leida siit. Otsige lehekülje lõpust seda viimast eraldi teemat slavic nationalism 2: IT’S HUGE! (Milan) 5/10/00

achtung

SISU: raamatud on huvitavad

Raul ostis täna minu silme all Suvorovi uue raamatu (vt siin ). Kus eeldatavasti Viktor-poiss revideerib oma varasemaid ütelusi.

Raul, ma ootan ülevaadet!

LISA:

Nagu amazonis nii ütitab ka raamat.ee aktiivset online-müüki teha, elik mõjutab vaikselt ostjat. Nüüd pöörake tähelepanu, mida ostsid Suvorovi ostjad omale veel ja otsustade kas see on oluline, või kuidagi seotud Suvoroviga?

Einoh, hea süsteem, kuid kui kasutajaid on alla 10, siis eriti ei tule miskised korralikud seosed välja. Samas on siiski tegemist eesti praima online raamatumüügi süsteemiga.

Homo irridenta Ilmarvs

SISU: lund sadas ja mantel oli seljas ning keegi mind ei näinud

mantel on tore
mantel on cool
mulle meeldib mantel
ja mulle istub mantel
ei oska midagi muud peale mantli enam kandagi

mantel võtab lund külge
täna sadas lund…

…nägin välja nagu lumeinimene
või geniaalse kamoflaaži all kannataja
keegi ei näinud mind
võinuksin lapsi ja naisi ehmatada

läksin rauliga kaupsi sööma
lumi sulas ära
riided märjad

hakkasin kaubsist välja tulema
väljas külm
mantel jäätus ära…

looduslik turvis.

Ei päriselt on üsna tore mööda linna kulgeda nii, et keegi sind ei näe, sest sa oled nii lumega koos, et sind peetakse healjuhul haigeks hangeks, kes ei oska paigal püsida. Auto alla ma ei jäänud, küll aga tundsin end irridentse inimesena, sest kedagi teist ei olnud õnnistatud sellise lumekattega.

Kas ma õppisin täna midagi? Muidugi mitte.

mantel on hea
mantel on tore
mantel on cool
mulle meeldib mantel
ja mulle istub mantel
ei oska midagi muud peale mantli enam kandagi

guvitav guvitav

SISU: ilmarit huvitab miski

Huvitav, et eesti firma kaudu (raamat.ee) tellides välismaakirjandust läheb kõvasti kauem aega kui seda teha amazon.co.uk kaudu. Noh tegelikult mitte huvitav, sest ka raamatud.ee kasutab kindlasti mingisugust välismaa ettevõtet, kes neile raamat.ee portaali kaudu saadetud tellimused täidab jms. Aga siiski. Kolm nädalat juba läinud. Amazonist sain poolteise nädalaga asjad kätte.

miks ma vingun? Aga sellepärast, et amazoni raamatud on juba läbi loetud ja tõesti tahaks juba seda näppida, mille raamat.ee kaudu tellisin.

Ok natuke kommi kah.

minge vaadake kui osavad olete või siis kui osav server on. Songtapper on uus trend. vastused on üsna üllatavad. Kuigi mul 10st juhust 9′l on täppi pannud looga.

PS! [digi] teeb miskist järjekordset asja. Vaatame, mis tulemusi annab ja kui põhjalikud ollakse. Erilist usku mul sellesse küll ei ole. Eesti arvutiajakirjandus on üsna pealiskaudne oma ‘testidega’. Igal juhul, kiika siia

113823756271872225

SISU: tööd peab ka vahest tegema ja siis kah juhtub midagi ebameeldivat

Rõhk müüb rohkem kui pakkuda on. Lisaks sellele oleme tosinaid tellijaid ära unustanud, st et keegi ei tea kellele mida lubatud on ja paljud midagi soovinud on. igatahes tööd rohkem kui marga eest.

Ülidselt tahetakse ikka 1-10 eksemplari korraga ja siis üllatas meid tartu Apollo, kes päev peale OPi eetrisse minekut (seal kus rõhk sai auhinna ja priit andis inteka) tekkis kümme korda nii palju numbreid. tegime siis saatekirja ja arve eelnevate numbrite eest valmis ning Ilmar – loll nagu ma olen – võtsin aksti kaenlasse ja hakaksin marssima.

Teate neid “kuulsad viimased sõnad”-nalju? Ikka teate! Ok teeme stiilinäite, et KÕIk ikka aru saaksid. ka need kes ‘kärbsenaljast’ mõhkugi ei mõiganud (ropendsõna). Tuletan meelde, et kategooriaks on “Kuulsad viimased sõnad!”.

Loodusteadlane ütleb kolleegile: “Seda madu ma tean, see ei ole üldse mürgine!”…

Minu nali käiks siis nii.
Ilmar vaatab kasti kus sees 100 eksemplari rõhku ning EKSi sekretär ütleb Ilmarile: “kuidas me need poodi transpordime?”
Mina vastan talle: “Phähh, palju need ikka kaaluvad!”

…

Järgmine hetk mida mäletan on seotud järgnevate märksõnadega:

külm,
libe,
vanemuise mägi,
väsinud käed,
tuul

See oleks siis pool ballaadi Ilmarzivali kannatustest teel au ja kuulsuse poole. teine osa sellest eeposest algaks siis kui läbi libeda ja külma on Ilmarzival jõudnud Püha Graali lossini, elik siis Apollo poodi. Seal poes leiab ta kiiresti üles printsessi (loomulikult neitsi), kellele Ilmarzival otsa vaadates ütleb kuulsusrikkad sõnad: “Äfghmnjäkjuu!” ja printsess vastab robustselt suitsuvorstise häälega ” ? “. Tegelikult oli ta abivalmis ja mõistis mind poolelt sõnast kui pärast esimest metsikut häälitsust, mis peegeldas mu kannatusi sel 100 meetrisel teekonnal läbi tuisu ja tormi suutsin lagedale tuua midagi järgmist: tere-apollo-tellis-100-eksemplari-värsket-rõhku- -mille-ma-nüüd-ära-toon-aidake-mind! või jumal teab, kuidas ta minust aru sai. igatahes on asi tehtud ja unustatud. loodame, et neid müüakse ikka nagu pärmileiba muiste.

Vean kasvõi Fisherkingiga kihla, et 110 eksemplari ma enam tassida ei jõuaks. Ta tegelikult vaataks mulle otsa ja noogutaks ning lihtsalt võtaks mu raha endale.

filmisoovitus

SISU: sattus midagi vaatama ja nüüd kekutab sellega…

kaks soovitust lihtsalt, esimene on kergekoelisem ja teine on eepiline.

Syriana (loe siit)

Film järgib mõnusalt nö mitte-mainstream traditsiooni ja keskendub vaid teema esitusele. Kõrvalliine on vaid Matt Damoni ja tema abikaasa vahel, mida on sissekirjutatud vast selleks, et selgitada Damoni tegelaskuju ja araabia troonipretendendi suhete algust. Igatahes tuletas filmi teema mulle meelde Henry Kissingeri ja Augusto Pinocheti.

Tristan & Isolde (loe siit)
Filmid eepostest on mulle alati istunud. Tegemist ei ole miskise USA 90ndate telefilmilise ekraniseeringuga vana-kreekast vms. See on natuke tumedamates toonides kuvatud. Nagu Excalibur.

Ok Excaliburi moodi näeb ta välja, sest see on halb lindistus ning nagu mu isiklik lemmik-lavakriitik ütleb, ei ole selles ekraniseeringus Tristani ja Isolde vahel armastust. teate küll… SEDA armastust!

Igatahes uurige. Syriana sai ‘natuke’ Kuldgloobusi kah

Kui kunagi näiteks new yorkeri kriitika/arvustuse otsa satun, siis panen need kah kuhugi kirja

PS! varsti on linastumas ka uus Beowulf & Grendel

113803185205920542

SISU: ema, miks ma nii loll olen?

Täna on see päev, kus paljudel puumajade elanikel torud jääs ja muidu tuju halb. Minu tuju võttis nulliks esiteks elektripuudumine (järjekordne) ja mu ülemine naaber (järjekordselt).

Elektri-teema on üsna tavapärane. See mõjub mulle lihtsalt pulsikiirendina, elik hetkeks vihastan ja siis saabub kas stoiline (seest keev) rahu või lihtsalt apaatia sita elukorralduse üle. Praegu on probleemiks pigem elektrikatkestuse pikkus, sest korteri küte elektri peal. kiisul varsti vurrud härmas…

Üla-naaber käis täna hommikul (kell 12.00) mu vastas naabri ukse taga sigaretti nõutamas ja ma kuulsin selliseid dialoogi-katkeid:

vastas-naaber: “Mida sa tahad!”
üla-naaber: “Anna mulle suitsu!”
- “Ei anna!” , “Ei ole ühtegi ja poodi ma ka sinupärast ühte suitsu…pakki ostma ei lähe!”
- “Ahvõi ei ole!”
- “Ei ole jah ja poodi ei lähe, mine ära, ära käi inimesi tüütamas!”
- “Ei aga ma tahan suitsu!”
- “Mina sulel suitsu ei osta!”
uks lüüakse mõjuva prõmmiga kinni…
üla-naaber vist oma habemesse: “Tal ei ole suitsu!” “Ei lähe poodi” “mõmm-mõmm-mõmm”

Intermezzo
Olgu, see viimane oli minu lisand aga ega ma kõike kah pähe viitsi jätta. Pea niigi igasugu tekstidest huugab. Täna ostsin veel Undi näidendi “Õde Oidipus, Vend Antigone” natuke lugesin seda, ennem kui ära kinkisin. Nüüd ootan, millal raha saan, siis saab Raulile tagasi maksta ja endale isikliku eksemplari osta.

Jatkuu
Tänase päeva teinepool sisaldab endas siis hetkel kestvat voolukatkestust, mistõttu ronisin siia utlibi armsaks saanud AIPi.

Peale katkesuse algust läksin voodisse teki alla. Võtsin kassi ka kaasa aga tal on minuga probleeme, niisis me läksime hoopis tülli. Tema läks kapi otsa oma kasti laamendama ja mina tõmbasin end teki sisse kookonisse kooma. Mingil hetkel mõtlesin, et mida ma siin niimoodi lesin, kasutult (kasutult tähendab siis seda, et mul ei ole valgust et raamatuid lugeda või siis ei saa ma arvuti taha). Otsustasin linna tagasi marssida ja ühtlasi ka tee peal vaadata, kas katkestuse käes vaevleb vaid meie maja või on probleemi olemus laiem. Vastuseks olgu öeldud, et laiem on.

Korteriuksest välja astudes kohtusin Temaga (loe: ülemine naaber / mõtle: joodik-jobu-imbetsillus aa.. ja mats). Järgnes lühidialoog, sest mul on füüsiliselt võimatu temaga samas kohas olla.

tema: “kus elekter on?”
mina: “mul ei ole sellekohast informatsiooni!”
- “ah, ei olegi?”
- “ei ole jah!”

siis üritas ta vist midagi veel öelda, aga ma hakkasin end välisukse poole mööda seina hiivama ja tema vahtis mind selle tegevuse juures juhmi näoga. Kõik

Ja nüüd lõpu-point.
Miks ma pidin kolima just sellesse majja kus elab inimene, kes võib vabvalt oma ema juurde marssida ja küsida: “Miks sa mu aju endasse jätsid?”

PS! minu blogi on külastatud 500+ korda. Arvestame, et kirjutan seda juba teist kuud ja vähemasti 100 külastust on mu enda omad (kontrollin peale postitust, kuidas välja tuli), niisis MUAH!

esiteks

SISU: peaga, ikka peaga… (kalevipoeg see ei ole)

Kuidas teha Eesti komöödiat?

Kindlasti peab see sisaldama vähemalt nelja mõne laialt tuvastatava stereotüübi kallal norijat/naeruvääristajat. Kes need oleksid? Loomulikult ei pääseks rullnokad kuhugi, nemad on meil tegelased, kes oma traditsioonilise ellusuhtumise tõestusena löövad iga kahe sõna tagant pead vastu enda poolt ekspluateeritava auto kapotti, või ükskõik millise muu selle masina osa vastu. Nende dialoogi või noh suust nagu järjest välja tulevaid sõnu, mis nagu peaksid mõtetest (loe: avaldustest) saadavad lõppematud põntsud. Loomulikult ei saa me mööda beavis-buttheadlikust lähenemisest nii, et peale eriti teravat elamust või ütlust või ka mõnd suurt, kas empaatiast või emotsioonist tulvil sündmust ja sõnavõttu osalevad kõik masina ümber olijad pea vastu kapotti tagumises. Seda nimetame instrumentaalsooloks.

PS! Hambad on üldjuhul alles. Oleneb muidugi, kumb on lähemal kas lüpsik või linn

päeva komm.

SISU: kõrvakuulmine on mul hea

Tänane päevakommentaar kostis ukse ees koridoris. Mina olin selle ukse taga tualetis omi pakilisi asju toimetamas. Kostus järgmine dialoog

ema pojale:” Noh, mine käi ära saame minema hakata!”
poeg vastab. “ma ei saa, täiega sittub seal!”

minu mõtteline kommentaar: Palju vihaseid ja ängi täis inimesi!

Peaks kah saiu kõvastama, et siis inimestele vastu päid ja jalgu nendega taguda. Niisama lõbu pärast. Emily the Strange ütleks selle peale midagi taolist: “kasva alla!”. Tiberius muidugi paneks mõttelisse konteksti kaks muutujat poisi ja poisi lause “..sittub täiega” ning mõmiseks rahulolust oma sünnitatud kuvandite keskel. huvitav, mis ta arvaks sellest pornofilmist nimega Caligula. Arvestades, et tema määras Caligula (õilsa Germanicuse poja) enda järeltulijaks. Caligula siis see tüüp kes muuseas korraldas sõjakäigu Neptuni vastu. See nägi välja siis lakoonilises-plaanis järgmine. Leegionärid ründasid rannal vetevooge ja äsasid seal noolte jms terariistadega, millega tavaliselt inimesi notitakse.

Jah, kõike seda mõtlesin ma potil istudes ja poisi kommentaari kohaselt tegelesin ägedalt asjaga. Häirivamaks faktoriks peaks vististi olema tõik, et seal istudes ümisesin mõttes peas poolakate mazurkat, mis oli nagu loomulikuks jätkuks bolerole. kuidas ja miks ‘loomulikuks’ jätkuks, seda ma tõesti ei tea. Ajukäärud onju väga kurvilised.

Seepärast me oma ajumahust saamegi kasutada vaid murdosa, sest kui mõte ülevalt alla voolama panna, siis osa sellest jääb iga kääru taha kinni, välja jõuabki pelk kümnendik.

Aga lõpetan seekärdse posti kahe pildiga. Esimene neist mu uus fiktiivne kangelane Emily ja teine Conan O’Brieni uus tegelaskuju…. THE EVIL PUPPY. Nüüd kujutage ette, kutsika taustal mängib orffi “O Fortuna…”. Üle vindi, nagu mulle meeldibki

www.emilystrange.com

äraminekud ei mõju hästi

SISU: alati ei saa ju naeratada ja nalja visata

Ilma!
Jäid vaid kaks lummavat fotot ja veel rohkem mälestusi.
Mida muud veel tahta, kuigi on mida tahta.

kuidas soojeneda

SISU: käepäraste vahenditega korter soojaks

Lapsikused on toredad. Aga eks elus tuleb kõike ette.

Olin eile järjekordselt sõbranna juures, kus nautisime talvemõnusid koos elava ja meeldiva keskusteluga. vaatasime pilte, muideks mu uuel öisel vestluskaaslasel on üks asi kahest: kas geniaalne digikas või hea silm tabamaks valgusi ja hetki, igatahes tema võetud pildid nii minust kui ka teistest on väga head. Loomulikult peitub üks võimalustest ka selles, et ma olen järsku fotogeeniliseks muutunud (or NOOOT!).

Õhtu taustaks olid vana-tallinn piimaga ja teega (nimetagem seda mõtlikult Tiiduseks, filmi “Kohtumine tundmatuga” järgi), lisaks hõõguv riina. Tõesti ‘hea’ nimi hõõgveinile, milles peitub 14 volli! Aga hõõguv oli üle ootuste hea.

Aga nüüd tähtsamate asjade juurde. Põrandavaip läks põlema. Loe siit.

Soe oli ja penoplastist lendus halli lund, nagu tuumasõjas see va nuclear fallout mis katvat päikese jms. Igatahes meie näod olid tahmased ja kops oli … ma ei tahagi mõelda, mis ühendeid me sisse hingasime.

Järgnevad minutit möödusid naerukrampides, sest leeki nähes võttis natukeseks juhtme kinni. Mina tormasin kööki kausi järele. Mis ma sellega pihta oleksin hakanud, seda ma ei tea. Õnneks kasutas neiu oma liigutusi effektiivsemalt visates leegile alternatiivse põranda katte tekikoti näol ja probleem oligi lahendatud. Siis hakkasime end kasima ja seda musta kraami kokku pühkima.

Pressiteate koostasime ka:

Sügava kurbusega teatame,
et omaloomingulise duubel-küünlajalg-lõhnaküünlahoidjaga
juhtunu ning küünla uppi minemisest tingitud äpradusest
süttis penoplastist jalg
ning sünteetikast hall vaip.

Füüsilised vigastused on veel tuvastamisel,
kuid esialgu ohvritest teateid
ei ole. Küll aga on kannatada saanud märkimisväärne osa
niigi kurnatud põrandakattest.

Presidendipere palub vabandust kõigi mitte-asjaosaliste ja
eesti rahva ees  

õues

SISU: härra sattus õue…

OPT-OUT: Kuid kõigepealt tähtsamatest asjadeks. Miks ma pidin poole kõrvaga peale sattuma saatele Meie, kus naised/emad rääkisid hällisurmast!

Tänased sündmused on kõik üht- või teistpidi seotud külmaga. Kurioosumiks kujunes tellitud raamatutel järelkäik Karlova Postkontoris. Mitte, et postis midagi oleks juhtunud küll aga juhtus saadud pakkidega.

Postkontorisse jõudsin pitsapoe juurest nii 7-8 minutiga. Täitsa tavaline. Külm polnud veel sisse löönud ja vuntsid/habe ei olnud jääs (tatt jäätub kiiresti, tõsiselt kohe!). Postist väljudes seadsin kiirsammud mööda kesktänavat EKSi poole, et seal asju toimetada. 5min jooksul oli mul suu jääs ja ma ei saanud seda liigutada. Tõeline antarktise ekspeditsioonil osaleja tunne tekkis. Fotograafia national Geographicus suudab edasi anda vaid romantilisi aspekte sündmustest, mitte tõika, et kraadid on üle -45. Lisaks hakkasid mu mõlemad jalad põlvest ülesse poole surisema. Imelik oli olla juba. Nägu jääs ja lühises duracelli-jalad.

Kurioosumiks oli siis suur üllatus kui amazoni pakid lahti tegin. Raamatud olid jääs! Leheküljed olid, mitte märjaga üksteise küljes vaid puhtalt külmast oli paberi struktuur muutunud väga eba raamatulikuks. Õnneks mu kehasoojus ja kilked, mis tekivad kui kokku panna mehe ihu ja külm ese lahendasid selle probleemi.

Tänane väärsõnakasutus on väljend:

“Ära muretse, ma olen asjal!” – kuidas teie seda loeksite ilma, et teil ei tekiks assotsiatsioone minu kui parasjasti kemmergus tolkneva inimesega?
Vat ei saagi. Idu olen. tahtsin öelda, et ärgu muretsegu, mina kui kõigi lemmik-kodune müügimes tegelen sellega. Probleem tegelikkuses selles, et näpud on mõnusasti jääs. Tuli kooliaeg meelde, kus sügisel oli teisipäevite esimeseks tunniks kehaline ja siis sealt pidime bioloogia kontrolltööle minema, aga näpud olid jääs ja ei saanud kirjutada. Õpetajat see vabandus muidugi ei kõigutanud.